Bei DaoLUMEARMEESuurepärane tõlkesari „Ninniku raamatukogu” on saanud täienduse ida suunalt, hiina „ähmase luule” esimeseks peetavalt mehelt Bei Daolt. Ükski sarjas ilmunud teostest pole tõlkeluule gurmaanidele sügavat pettumust valmistanud, pigem vastupidi. Asja ajab põhiliselt siinse tõlkeluule isiklik K-komando, mille liige, luuletaja ja tõlkija Lauri Kitsnik asetab väljapeetult „Lumearmeega” tõsise märgi maha. Järelsõnast selgub, et asjasse on pisut olnud segatud ka mõni teine komando liige nagu Kalju Kruusa ja Hasso Krull. Kohustuslik lektüür kõigile, kes a) armastavad head luulet b) tunnevad huvi maailma luules toimuva vastu ja c) tunnevad ära mainimisväärse tõlke. Toimetanud Kalju Kruusa, kujundanud ja küljendanud Peeter Laurits ja Eleonora Kampe. Eesti Keele Sihtasutus, 2007. 184 lk.

KRITEERIUM. ARTIKLID 2006-2007Peeter Helme on väsimatu oma raja otsija ja leidja. Kriitikuna on ta otsekohene ja produktiivne, esimene toob kaasa valulisi reageeringuid, teine ehk kohatist pindlibisemist, mida kompenseerib suur lugemus ning jätkuv huvi nii eesti kui euroopa, eriti saksa kirjanduses toimuva vastu. Varsti sooritab Helme debüüdi kirjanikuna, kuid enne romaani ilmumist on jõutud tema egiidi all üllitada kõnealune kogumik, mis koondab endasse olulisemad kirjutised Helme kureeritud netiväljaandest. Autorid tulevad nii Eestist kui ka mujalt, eestlastest tasuks lisaks Helmele kindlasti mainida ka Paavo Matsini, Anne Lange, Tanel Randeri ja Maarja Vaino panust. Kena dokument omapäi sihikindlalt kõndiva mõtleja tegevusest nii toimetaja, tõlkija kui ka autorina, toodud netiavarustest paberkandjale. Toimetanud Peeter Helme, korrektuuri teinud Maris Jõks, kujundanud Enaber Surdna. 192 lk.

Toomas VintMÄLUAUGUGA NAINEToomas Vint ajab rahulikult oma joont ja juttu. „Mäluauguga naine” on triloogia kolmas osa, järg raamatutele „Kojamehe naine” ja „Topeltvalguses”. Jah, juba pealkiri on hea – tekitab küsimusi, intrigeerib, on humoorikas, lausa pisut ohtlik – seda saadab ja sellega sobitub Vindi metafüüsilis-sürrealistlik maal („Mälestus Vääna-Jõesuust”), nagu tema raamatute kaasi reeglina ikka. Andmaks asjast eelmaiku, väike lõik kõnealusest raamatust: „„Ma ütlesin, et sa oled nüüd mäluauguga naine, ses suhtes, et on olemas blondid naised, jutukad naised, jalgpallurite naised… ja kas või… näiteks kojameeste naised… Ma pidasin silmas, et mäluauk peaks olema sind iseloomustav tunnus,” püüdsid sa asja naljaks pöörata. / Nüüd hakkas naine südamest naerma: „Sellisel juhul oled sina mu mälupulgake!”” Lugege ise, kuidas mees sellele naljale reageerib, mis juhtus enne ja mis juhtub pärast. Toimetanud Velve Saar, kujundanud Tiiu Allikvee, Eesti Keele Sihtasutus, 2007. 200 lk.

Kiran DesaiKAOTUSE PÄRANDRaamatuid ilmub praegusel ajal niivõrd palju ning märkimisväärne osa neist vajaks mingisugustki tutvustust. Võetagu kas või tõlkekirjandus. Ikka ja jälle ilmub midagi, mis vääriks mahukat arvustust, kuid ei jõua isegi raamatututvustusse. Olgu India juurtega postkolonialistliku kirjanduse uue pärli Kiran Desai „Kaotuse pärand” siis meeldetuletuseks kõikidest nendest lähiajal ilmunud raamatutest, mille kohta ei ilmu(nud) Sirbis tutvustust ja või arvustust. Üleüldse, „Bookeri auhinna võitja” sari, mis tõi eesti lugeja ette nüüd Desai, vääriks eraldi käsitelu, kuna sealt leiab mitmeid suurepäraseid ilukirjandusteoseid. Tõlkinud Karin Suursalu, toimetanud Terje Kuusik, korrektuuri teinud Tiiu Kraut, küljendanud Jan Garshnek. Pegasus, 2007. 368 lk.