Biennaal on jaotatud mõtteliselt ja füüsiliselt kaheks: tagajärjed ja ettepanekud. Mis on juhtunud ja kuidas see on läbistanud kunstnikke ja vana hea, blaa-blaa, što delat? Rüütelkonna saalides nähtavad-kuuldavad tööd on nii ja naa. Just, nii ja naa. Biennaal peaks vastama, mis vaevab õhtumaade noori kunstnikke ja kui hästi nad suudavad oma muret väljendada. Kas mured on ühesugused?

Ma otsisin sellelt näituselt teadlikult ühesugust muret ja enam-vähem ühesugust mure fikseerimist või ettepanekut murest vabanemiseks. Midagi nagu leidsin. Kaheks nähtuseks, mida biennaalil oli ehk rohkem kui muud, olid natsionalism ja nali. Nende kahe mõiste leidmine räägib meile noortest kindlasti üht-teist. Näiteks, et kõik minu valitud kunstnikud jaotavad inimesi gruppidesse eelkõige rahvuslikel, mitte majanduslikel, soolistel või muudel alustel, ja ilmselt pole ühegi noore puhul tegemist natsionalistiga. Nali aga võimaldab paljastada liigse rahvuslikkuse naeruväärsuse või muuta selle paroodiaks. Täpsemalt pean siis silmas noori kunstnikke Kristina Normanit, Tanja Muravskajat, Nathalie Djurbergi, Rudolfas Levulist, Marge Monkot ja John Phillip Mäkineni.

Eestis on rahvuslikkus viimase aasta jooksul olnud, tänu teadagi, missugusele kujule, Top 3 teema. Ka kunstisaalides on Aljoša case’i interpreteerivad tööd juba tardumuseni läbi valgustatud, kuid just noorte biennaalil on valminud vahest ühed vaimukaimad neist. (Eks nad kõik ole olnud vaimukad, haha). Kristina Normani pooldokumentaal-poolanimatsioon „Monoliit” teritab Aljošakese mõnusasti fiktsiooniks, muutes Aljoša maaväliseks olendiks ja nivelleerides sedasi rahvuslikkuse liisunud paatost. Eesti ja vene leeri singipeadele ehk skinhead’idele tõmbab aga ühe hea kiilaka hoopis soome poiss John Mäkinen, kes pooli valimata on skinhead’ide ametirõivastusse kuuluva bomber-jope muutnud kahepoolseks lipuvärvides kamuflaažiks nimega „Children of the Revolution”. Mängi muulast või eeslast, ise tead. Ten points, nagu öeldakse.  

Nathalie Djurbergi plastiliinanimatsioon „Looduslik valik” kujutab groteskseks võimendatud anatoomiaga immigrante, kelle võimalused Euroopa Liidu suhteliselt hästi kaitstud müüride vahele pääseda paistavad Euroopas kasvava rahvusluse uue laine tingimustes vähenevat. Iseenesest lavastatud vana hea lõbusa nukufilmi vaimus, kuid Eestis puudub sellele tööle siiski eluline kontekst. Vana hea Eesti kardab ka võõraid, aga reaalseid võõraid pole ollagi. Marge Monko pöörab eestlase enese võõraks, kuis fotolääts on pinnale püüdnud välismissioonides liberaalset elamise vormi kaitsva sõduri võimatuse kodusesse olmesse tagasi integreeruda.

Noor leedu kutt Rudolfas Levulis otsustas filmida kunagisest suurest rahvuslikust sündmusest marginaalseks muutunud leedu laulupidu: algustaktideks äralõigatud dirigendid, korralduslikud telgitagused, vihmakeepides lapsed. „Kes haigutas?” Rohkem intriigi, rohkem fantaasiat, kulla Levulis! Vaatan Mare Tralla videot „Laula minuga” parem edasi.

Vigane väljajuhatus

Ühes kunagises pangareklaamis lausus pangatelleriks kehastunud Harry Kõrvits A-Rühma räpparitele järgmist: „Noorus on lahe aeg, avastad maailma, sõidad ringi, seikled hotellides, rokid täiega.” See vana hea lause, vana klišee peaks kokku võtma, mida võiks endast kujutada mingeid rahalisi vahendeid omava noore elu. Noorele inimesele peaks olema lubatud hedonism ehk nii-öelda sarvede mahajooksmise aeg. Selleks on noortele loodud terviklik tööstus- ja turundusnišš, mis toetab noorusliku elustiili viljelemist. Rõivastest ja gadget’itest, kultuuritööstuse tootegruppide, budget travelling’i ja silikoontissideni välja. Noor olla ei ole kerge, pole vahet, kas rabad noorena sandikopikate eest tööd nn Kolmanda Maailma orjatehases või lased end viia ajusurma igast torust näkku pritsival pseudoglamuuril. Loomulikult võid proovida mõlemat korraga. Ma ei näe ka mingit võimalust noorte ülesastumiseks, noorte mässuks, kui soovite, vähemasti Eestis mitte. See n-ö täiega rokkimine on mässu abort ja simulatsioon. Teiseks pole Eestis noorte väljumine majandusliku efektiivsuse ühe toetussamba staatusest võimalik kõrghariduse ümbermängimise tõttu kolmeaastasele ja progresseeruvalt tasulisele TallEggi linnukasvatusmudelile. Üliõpilase pilk ei tohi uidata, sel peab olema siht. Kolmandaks pole mäss võimalik demograafiliselt: noorte osa eesti rahvastikus kahaneb järjepidevalt. Noorus ei ole hukas, aga ta laseb kuidagi liiga palju enese eest teistel rääkida.

Kas eelnev jutt kehtib kunstis ka? Tanja Muravskaja videos lausub umbes tosin noort kordamööda Heinz Valgu surematuid sõnu: „Ükskord me võidame niikuinii!” Nende näoilmes ei ole küll näha, et midagi olulist võita oleks. Sõnad kõlavad tühjalt ja tähendusetult, noored võtavad ettesöödetud olukorda naljaga. Pangareklaamis lõpetab Harry Kõrvits oma lause sõnadega: „Tõsi on, et aeg meid muudab.”