Tallinna vanalinn pääses UNESCO maailmapärandi nimekirja 1997. aastal. Tänaseks on selles nimekirjas 660 kultuuri- ja166 loodusmälestist ning 25 nn segamälestist, mis hõlmavad nii kultuuri- kui ka looduspärandit. Põhja-Euroopa kaubalinna nimetamine maailmakultuuri tippobjektiks oli väärikas hetk Tallinna ajaloos, olgugi et ajaloolist vanalinna hõlmav muinsuskaitseala moodustati juba 1966. aastal. Tänases Tallinnas on UNESCO nimekirja kuulumine pigem kõrvalise tähtsusega medal, mida vastuvõttudel tore ja protestiaktsioonidel kasulik ülikonna külge riputada. Auasjadega tuleb aga iga päev õrnalt ümber käia – unustusehetkedel tekkinud plekke on keeruline eemaldada.
Maailmapärandi objekte valib ja valvab UNESCO Maailmapärandikomitee, kes tegutseb 1972. aastal vastu võetud UNESCO maailma kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsiooni alusel. Konventsiooni mõte on kohustada selle ratifitseerinud riike hoidma nii kohaliku tähtsusega kui ka maailmapärandi nimekirja kantud pärandit, sest iga üksiku objekti häving on kaotus kogu maailma kultuuripärandile.
Maailmapärandikomitee sarnaneb olemuselt meie Muinsuskaitse Nõukoguga, see on oma ala ekspertidest koosnev nõuandev koda, kes tugineb oma otsustes akadeemilistele teadmistele ja praktilisele, sh rahvusvahelisele kogemusele. Nagu Muinsuskaitse Nõukogu nii tugineb ka laiapõhjaline Maailmapärandikomitee oma tegevuses ja otsustes ekspertorganisatsioonide ettepanekutele. Nendeks on näiteks Rahvusvahelise Monumentide ja Muinsusväärtuste Nõukogu (ICOMOS), Kultuuriväärtuste Säilitamise ja Restaureerimise Uurimise Rahvusvaheline Keskus (ICCROM) ja Rahvusvaheline Looduskaitseühing (IUCN). Kultuuripärandi väärtustamine ja kaitse on pidevalt täiustuv, laienev ning tugevalt empiiriline valdkond, kus kandev roll on otsustajate teadmistel ja hinnangutel.
Maailmapärandikomitee esitab ekspertide arvamuste põhjal nõudmisi, ent erinevalt teistest meie igapäevaelu mõjutavatest riikide ühendustest ei jaga UNESCO oma nõudmiste täitmiseks vahendeid. UNESCO on siiski seotud arvukate rahastutega, mille taga on nii erainvestorid kui ka näiteks Jaapani, USA, Itaalia, Norra, Soome ja teiste riikide valitsus. Rahvusvahelist rahalist abi otsitakse ennekõike loodusjõudude või sõdade tõttu ohtu sattunud pärandile.
Maailmapärandi nimekirja pääsemine on pikk protsess, mis võetakse üldjuhul ette riikide enda initsiatiivil ja vastutusel, mis loogiliselt justkui välistaks igasugused mõttedki silmapaistva ülemaailmse väärtuse tahtlikust rikkumisest, ometigi on pidevalt umbes 3% kultuuripärandi objektidest kantud ohustatud pärandi nimekirja ja umbes 10% mälestisi ähvardavad tõsised probleemid. Osaliselt on tegu looduskatastroofide mõjuga, kuid suur osa hädadest on otseselt inimeste põhjustatud.
Maailmapärandikomitee otsuseid mälestiste kaitseks toetab rahvusvahelistest konventsioonidest tulenev õigusruum, mis peaks riikliku ja kohaliku tasandi seadusandluse osas olema ülimuslik. Ometi jäävad Maailmapärandikomitee käed tihti lühikeseks reaalsel mälestiste kaitsel, puuduvad ka pretsedendiväärtusega kohtulahendid, kus maailmapärand oleks üles kaalunud poliitilised või majanduslikud huvid. Olgem ausad, kohalikul võimul oleks tahtmise korral võimalik vilistada UNESCO ekspertide arvamusele samamoodi, nagu vilistasid Turisti poe ja Sakala keskuse küsimuses tolleaegne kultuuriminister ja muinsuskaitseameti peadirektor Eesti tippekspertidest koosneva Muinsuskaitsenõukogu peale. Enamasti on mälestisi puudutav tegevus aga pöördumatu ja hilisem kahetsemine enam ei aita.
UNESCO ise ei ole maailmapärandi kaitseks kohtusse pöördunud ega ennast mälestiste külge aheldanud. Tahtlikult rikutud mälestised viskab komitee maailmapärandi nimekirjast lõpuks välja, sest vägisi kedagi kultuuriväärtusi hindama ei pane. Sellele eelneb loomulikult pikk ja kannatlik selgitustöö, enamasti suudetakse äärmuslikud olukorrad siiski ära hoida.
Ekspertide otsustest kumab läbi hinnang teise poole usaldusväärsusele. Kui Aafrika, Ladina-Ameerika ja Aasia puhul peetakse mõningaid probleeme paratamatuks, siis muinsuskaitseline ignorantsus end muidu eeskujuks pidavas Vanas Maailmas tekitab komitees igakordset varjamatut meelepaha. Tõenäoliselt ei jäta komitee niipeagi rahule Londonit oma ambitsioonidega varjutada XXI sajandi hiiglastega Tower ja London Bridge, olgugi et lubadused olukorda parandada on antud. Pärast pikka arutelu hääletati 2007. aastal komitee otsusesse sisse ka profülaktiline ähvardus Dresdeni linna väljaviskamiseks maailmapärandi nimekirjast juhul, kui peaksid luhtuma läbirääkimised kavandatava, tulevikus Dresdeni vaadet varjava silla projekteerimiseks linnast kaugemale või asendamiseks tunneliga. Suure umbusuga suhtutakse ka venelaste kinnitustesse lõpetada lubamatute restaureerimisvõtete kasutamine Kiži saare puitarhitektuuri korrastamisel. Üsna viimasel hetkel lülitati tänavusse päevakorda ehitustegevus Moskvas Punasel väljakul. Komitee liikmetele jäi Moskvas tegelikult toimuv ainult ehitise aia taha pääsenud informaatoritelt tulnud puuduliku teabe tõttu siiski selgusetuks. Olukorra täpsemaks selgitamiseks otsustati Moskvasse saata missioon, et välistada pöördumatut kahju nagu Kiži puhul.
Tallinnale nagu ka Riiale tehti ülesandeks tegelda ennekõike kõrgete ehitiste ohjeldamisega vanalinna kaitsevööndis ja vaatesektorites. Mõlemat linna ootab suure tõenäosusega ees aastatepikkune kohustus anda aru vanalinna kaitseks rakendatavatest meetmetest.
Üheks 2007. aasta tulisemaks vaidluseks oli Omaanis asuva väljasuremisohus araabia orüksi reservaadi kustutamine maailmapärandi nimekirjast. Komitee on aastaid olukorda jälginud ja ettekirjutusi teinud, ent Omaani riik ei ole suutnud reservaati hoida. Hääletuse tegi keeruliseks tõsiasi, et nimekirjast kustutamist taotles Omaani riik, mis tekitas komitee liikmetes pahameelt ja kahtlustusi, et maailmapärandi kaitsega ei ole tegeldud sihilikult. Kuna haruldaste loomade populatsioon oli siiski langenud alla kriitilise piiri, ei olnud põhjust reservaati enam maailmapärandi nimekirjas hoida ja sellega kogu nimekirja devalveerida.
Tänavusel aastakoosolekul tõusid tulipunkti kohtulahendid, kus otsuse langetamisel lähtutakse kohaliku bürokraatia menetlusnormidest ja jäetakse tähelepanuta rahvusvaheliste konventsioonide ratifitseerimisega võetud kohustused maailmapärandi hoidmiseks ja kaitseks. Sarnaselt meie riigikohtu otsusega Suurtüki tänava hoonete asjus ja suure tõenäosusega ka värske kohtuotsusega nn Viru poja küsimuses ei ole komitee rahul õigusruumi tõlgendamisega näiteks ülalmainitud Dresdeni juhtumi puhul, kus kohtu otsuse alusel võiks alustada ühel kaldal vanalinna kaitsevööndisse ja teisel neitsilikule maastikule neljarealise silla ehitamist üle Elbe jõe. Võib loota, et UNESCO sekretariaat hakkab nende juhtumite alusel koostama õigusruumi analüüsi.
Maailmapärandi nimekirja pidamine ei ole ainult UNESCO harrastus, vaid peegeldab globaalset vastutust inimkonna kultuuripärandi eest. Seda reaalselt hoida saavad siiski kohalikud elanikud nii sõltumata kui sõltudes vastutustasandist ja ametikohast.
Tallinna vanalinna väärtust kiputakse meil tähtsustama ennekõike nii-öelda turismitootena, tähtsam veelgi on aga selle tähendus Eesti riigi kodanikele meie kultuuri(pärandi) olulise osana. Vanalinna hoidmine on meie kohus ja seetõttu on arukas kuulata lisaks omadele ka välismaiste asjatundjate nõu. Õigus küsida ekspertarvamust on pealegi suurim reaalne kasu, mis me saame maailmapärandi nimekirjas olemisest.
Eestis kiputakse rahvusvahelisi eksperte kiirelt tembeldama meie eripära mitte mõistvateks veidrikeks. Igasuguse nõu andmisel on hea tunda kohalikku konteksti, paratamatult ei jõua ükski välismaalane meie hingeellu sügavalt sisse elada. Olgugi et nad siinses tiigis kõiki tähelepanu ootavaid konni kokku lugeda ei jõua, oskavad nad seda tiiki siiski kohalikest parem
ini maailmamerega suhestada. Väga harva tuleb ette nii unikaalseid probleeme, et neid ei ole võimalik millegagi võrrelda. Tallinnaga samaaegselt on kõrghooned teemana üleval näiteks Riias, Vilniuses, Prahas, Peterburis, Londonis ja nii mõneski teises Euroopa linnas. Kuna probleemid on samad, arutas Maailmapärandikomitee võimalust teha Ida-Euroopa linnaehituslike probleemide võrdlev analüüs ning pakkuda välja üldistavaid lahendusi. Õigeaegsed tähelepanekud säästaksid meid ehk pidevalt naabrite vigade kordamisest? Laiem kontekst annaks aga motivatsiooni ümber hinnata tänaseks iganenud, ent kunagi ainuõigeks peetud või kergekäelisi otsuseid.