7. oktoobril sai teatavaks, et 23 muusikaettevõtjat on asutanud organisatsiooni MTÜ Music Estonia, mille eesmärk on tõsta Eesti muusikaettevõtete konkurentsivõimet nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt. Music Estonia liikmeteks on muusikaettevõtjad, kes turustavad rahvusvaheliselt Eesti muusikat või muusikatooteid, sh mänedžment-firmad, agentuurid, kirjastajad, produktsiooni- ning plaadifirmad. Juhatusse valiti Tiina Jokinen (OÜ ERP), Marje Lohuaru (Classical Sound OÜ), Tambet Mumma (Moonwalk OÜ), Toomas Olljum (Made In Baltics OÜ), Helen Sildna (Musiccase OÜ), Virgo Sillamaa (Virgomusic OÜ), Marti Tärn (Multikulti OÜ) ja Kadri Voorand (Unforgiven OÜ).
Kas traditsioonilised muusikaelu üksused nagu kontserdikorraldajad, plaadifirmad või noodikirjastajad erinevad kuidagi nüüd ühinenud muusikaettevõtjatest? Tegevus on ju sama – või rõhuvad viimased kasumlikkusele, mis mõõdab ettevõtja edukust?
Tiina Jokinen: Kontserdikorraldajad, plaadifirmad ja kirjastajad ongi muusikaettevõtjad ja seega ei erine nad millegi poolest Music Estonia liikmetest, vaid just nimelt osa neist moodustab ME. Loodud organisatsioon ei ole ettevõte, vaid ettevõtjate ühendus, kes peaks idee poolest esindama ettevõtluse huve. Tänini on kultuurimaastikul esindatud n-ö puhta kultuuri (antud juhul puhta muusika) huvid, mis tähendab, et kõik mulle teada katusorganisatsioonid tegelevad žanripõhise kultuuriedendamisega toetuste või nõuannete vormis. Ideaalis peaks loodud ühendus aitama kaasa muusikaettevõtjate ühiste murede lahendamisele, nende hulka kuuluvad alustuseks juriidilised probleemid. Näiteks intellektuaalsete õiguste teema on kohati alles lapsekingades, aga just see vajaks suuremat süvenemist. Siia kuuluvad ka maksuteemad, näiteks kontserdipiletite käibemaks. Või siis riiklike ja munitsipaalsete kontserdiorganisatsioonide õigused toetuste ja sponsorluse taotlemisel-kasutamisel versus erakorraldajad. Paralleeliks: ERRil ei ole reklaamiaja müügi õigust ja ta ei tohi oma kanalites kommertsreklaami edastada. Samal ajal võivad mitmed maksurahaga funktsioneerivad etendusasutused ka lausa alkoholi propageerida, rääkimata tavareklaamist. Need on üksnes mõned näited, millega ME kui ettevõtlusühendus peaks tegelema.
Loomulikult on olulisel kohal ka kodumaise muusikaettevõtluse konkurentsivõime maailmas, aga tegelikult peab möönma, et see polegi kõige teravam teema. Hea näide on siinkohal asjaolu, et eesti soost elava helilooja teosed on juba mõnda aega maailmas mängituimad (Arvo Pärt) ja eesti soost dirigendid teevad ilma ning just Eesti plaadifirma on Baltimaadel ainus klassikatootja, kel on globaalne distributsioon. Alati saab paremini, aga peaksime keskenduma pigem kodustele probleemidele ja mitte tormama uisapäisa maailma parandama – kodust maailm algabki.
Praegu kuum sõna „eksport” vajab ka siinkohal korraks pisut lahtikirjutamist. Tavaliselt nimetatakse majanduses ekspordiks müüki väljapoole kodumaa piire. Järelikult peab olema toode, mida keegi soovib osta. Antud juhul on eesti muusika seda kindlasti, vähemasti nüüdisklassika ja selle esitajad. Teadaolevalt on efektiivseimad kauplejad ettevõtjad ja nende toetamisel peaks siis see „kaubavoog” kasvama, misläbi kasvaks ka Eesti majandus. Siinkohal tasub siiski otsa vaadata tõsiasjale, et tootja maksurahaga korraldatud turneesid ei saa kuidagi vaadelda müügina ega ekspordina, need kuuluvad siiski riikliku suhtekorralduse valdkonda, mis on samuti ülioluline, ent pole selles kontekstis relevantne. Ettevõtja huvi ekspordi puhul on eelkõige kasum ja seda ülesannet on vabaturu tingimustes väga raske panna riiklike institutsioonide õlule: see tähendaks ju otsest konkurentsi maksumaksjaga ehk siis sellesama ettevõtjaga. Ma küll ei tea, miks toob see mulle meelde unustusse vajuva nõukaaja …
Seega tööd, mille kallal uus organisatsioon võiks jõudu proovida, on palju – iseasi, kuidas ta sellega hakkama saab.