Sarja „Müstilised kõlad” avakontsert 19. X Niguliste kirikus: John Taveneri muusika, esitasid Tallinna Kammerorkestri keelpillikvartett, Insomnia-kvartett, Prezioso keelpillikvartett, Tobiase keelpillikvartett, käsikellade ansambel Arsis, Madis Metsamart (Tiibeti templikell), Aivar Mäe („The last sleep of the Virgin’i” dirigent).
Eelmisel hooajal pakkus Eesti Kontsert kuulamiseks sarja „Müstilised hääled”, mis oli enamjaolt pühendatud vokaalmuusikale. Tänavu on samalaadne sari nimetatud „Müstilised kõlad” ja kuulajale pakutakse instrumentaalmuusikat. Sõna „müstiline” on küll keeruline mõtestada, sest tegelikult võib see igaühele kanda oma tähendust. Kuid kindlasti nõustuvad muusikaga kursis inimesed, et just avakontserdil kõlanud John Taveneri (1944–2013) loomingule mõeldes on müstika ja müstitsism ühed esimesed, mis meelde tulevad. Lihtsustatult võib öelda, et see on väga heakõlaline muusika, mis kostub ilmeksimatult tänapäevasena, ehkki seal on väga palju iseloomulikku ka varasemale muusikale. Kuulates tihtilugu aeglaselt kulgevat muusikat, on igavikule ja ühe inimese tühisusele suunatud mõtted väga lihtsad tulema. Taveneri muusikal on piire ületav iseloom, kuna sellel on kuulajaid nii klassika kui popmuusika huviliste hulgas. Sarja kunstilise juhi Peeter Vähi sõnutsi oli kontserte kavandades väike lootus, et sellest konkreetsest sündmusest võtab osa ka helilooja, kuid kahjuks see soov luhtus, kuna Tavener lahkus eelmisel aastal meie hulgast jäädavalt.
Kontserdi avateosena esitas Insomnia-kvartett väikevormi „Ikon of joy/sorrow” ehk „Rõõmu ja kurbuse ikoon” (1999), mis jättis oma staatilisuse ning kordustega justkui lühikese palve mulje. Ansambel tabas kohe alguses väga sobiva pealetükkimatu õhkkonna, üllatades teose lõpuosas tõeliselt vaikse mänguga. Seejärel rääkis Vähi nii Taveneri elukäigust kui ka tema muusikast. Tegelikult jättiski lugude vahele pikitud sõnaline osa kahetise tunde. Ühest küljest oli hea teada saada isiklike kogemustega vürtsitatud taustinformatsiooni ja sõnalise osata oleksid teosed üksteise nii helilises kui interpretatsioonilises mõttes ehk n-ö ära söönud, kuid siiski oli sõnaline osa suures vastuolus nii kontserdi pealkirja kui sarjaga üldisemalt. Võib-olla sündinuks suurem elamus, kui jutt oleks tõesti jäänud kontserdile sissejuhatuseks.
Jutuosale järgnenud teoses „The last sleep of the Virgin” ehk „Neitsi viimane uni” (1991) sai kuulata omapärast keelpillikvarteti ja nelja käsikellamängija kooslust, esinejateks Prezioso ja ansambli Arsis väike koosseis. Väidetavalt olla kiriku akustika olnud nii keeruline, et loo kooshoidmiseks astus viimasel hetkel seda juhatama Aivar Mäe. Kahtlemata oli efekt kõige mõjusam alguses, kui peamiselt mängiti vaheldumisi, teineteise faktuurile vaid värvi andes. Võib-olla oligi see taotluslik, kuid mingist hetkest tundus kellade ansambli ja kvarteti kõla justkui ühildamatu ning koormav. Sellises situatsioonis tulid kõige kuuldavamalt esile ka väikesed intonatsioonilised ebatäpsused. Seejuures võis selle segaduse tingida justkui teatud interpretatsiooniline nõutus.
Õhtu peateosena kõlas kontserdi nimiteos „Towards silence” ehk „Vaikuse poole” (2007). Teose filosoofilise tagamaade avamiseks ei piisa siinsest leheruumist, kuid märkimisväärne on ka selle heliline väljund. Helitööd esitavad keelpillikvartetid peavad paiknema publiku ümber ruumis ristikujuliselt, keskele (soovitavalt kõrgemale) on aga paigutatud kelluke (antud juhul helisev kauss). Kuulamiskogemuse kirjeldamiseks on tegelikult vähe sõnu, sest sellest saavad aru ainult kontserdil viibinud (ka kahe kanaliga raadio ei suuda seda edastada). Tark oli istuda keskel, kus igast kvartetist lähtuvad helid kostusid peaaegu võrdsena (kõige parema kogemuse saigi täpselt keskel paiknenud kellamängija Madis Metsamart). Muusika sees viibimine andis vägeva ruumilise kogemuse, mis tavasituatsioonis ei ole võimalik. Pikad akordid muutusid tasahaaval, otsekui „murdudes”, ning polnud aru saada, millisest kohast see muutus pihta hakkas. Loomulikult ei koosnenud teos ainult pikkadest nootidest, kuid enamasti olid kiired noodid vaid variatsioonideks, täiendus suurele plaanile. Olgugi jaotatud mõtteliselt neljaks osaks, mida liigendas pillimängijate hääl, oli liikumine kusagile kõrgema sfääri suunas täiesti tajutav. Jääb üle imestada, kuidas helilooja kõike seda oma peas kuulma pidi.