Eks see ole nagu üks ime, et meie siin Tōkyōs kõik viiekesi reas ühe laua taga istuda tohime, tänulikena meile osutatud au eest.

Aga mis on au?

See peaks olema midagi väga suurt, sügavat ja tõsist.

Me teame, et kõige suurem au kuulub ju meie Loojale. Nagu tänugi. Kui ilusasti on öelnud Johann Sebastian Bach, et kõik tema teosed on kirjutatud Jumala auks. Kes meist tohiks ja suudaks niimoodi ütelda?

Kui au omistatakse inimesele, ei ole see meile sugugi kergeks koormaks. Kõigepealt au nõuab meil kainust. Jah, pea ei tohiks hakata ringi käima. Au saaja jääb alatiseks vastutajaks selle anni eest. Võiks öelda, et see on väljakutse kogu edaspidise elu jaoks. Ta kutsub sind korrale.

Au on ka tänu. Vastastikune.

Siin, tänades kõiki, kes meid, laureaate, paljude kolleegide hulgast on välja valinud, peame endale aru andma, et valituteks oleksid võinud olla paljud teisedki. Maailm on talentidest rikas. Sõjaski on nii, et kui üks sõdur esimesest reast peaks langema, astuvad tema asemele kaks uut – ja tulemuseks on ikkagi võit!

Lõpuks tahan öelda, et päris au peaks jääma Praemium Imperiale’le endale. Meile, kunstnikele, on kingitud võimalus olla selle preemia au valguses, sest Praemium Imperiale, mis embab kõiki autasustatuid, on nagu ühe suure pere isa või ema. Meie kõik aga pojad ja tütred.