Aivar Põldvee oli seitse aastat tagasi veendunud, et rahuldava piiblitõlke ajaloo kirjutamine algallikaid kasutamata ei ole senise uurimistöö taseme juures võimalik. Olen sellega täiesti päri. Ta pakkus, et esimeseks sammuks võiks olla „mahuka teaduslikult kommenteeritud allikapublikatsioonide sarja algatamine, et teha tulevastele uurijatele kättesaadavaks meie kultuuriloo algallikad” (KK 2000, nr 4, lk 281 ja 288).
Uuel sajandil ongi pilt paranenud. Eesti Ajalooarhiiv üllitas 2003. aastal Tartus asuvate dokumentide 307-leheküljelise allikapublikatsiooni „Piiblikonverentsid ja keelevaidlused. Põhjaeestikeelse Piibli tõlkimise ajaloost (1686–1690)”, mille on koostanud Leino Pahtma ja Kai Tafenau ning toimetanud Jürgen Beyer. Jääb loota, et samal kombel tehakse peatselt ka Riia ja Stockholmi arhiivides peituvad dokumendid kättesaadavaks, nõnda et XVII sajandi segaste sündmuste käigu saab rekonstrueerida, „wie es eigentlich war”.
Võib-olla veelgi olulisem kui tollal toimunud võitluste välise käigu täpne rekonstrueerimine on ehk eesti kirjakeele enda arenemise analüüs. Selles osas on olukord viimastel aastatel eriti tugevasti teisenenud. 2001. aastal anti välja 1686. aasta Wastse Testamendi ja 2004. aastal 1715. aasta põhjaeestikeelse Uue Testamendi faksiimiletrükid, mis tegid seni üliharuldaste ja kättesaamatute tekstide filoloogiliseks uurimistööks kasutamise võimalikuks. Eesti Keele Instituut üllitas 2003. aastal Kristiina Rossi koostatud Andreas ja Adrian Virginuse aastatel 1687–1690 tõlgitud piiblikäsikirjast ühe osa „Esimene Moosese Raamat. Iiobi raamat” (448 lk).
2001. aastal avastas Kristiina Ross Ajalooarhiivis neli kausta XVII sajandi teise poole ja XVIII sajandi alguse piiblitõlke käsikirju. Nende käsikirjade valguses tuli mitmed senised seisukohad ümber hinnata. Näiteks selgus, et Vana Testamendi kanoonilised raamatud tõlgiti põhiosas 1720. aastate keskpaiku (1725–1728) ja ametlik tõlkekomisjon, kes 1731. aastal kokku kutsuti, tegeles nende tõlgete toimetamise ja redigeerimisega ning päris uuesti teksti enam ei tõlgitud. Käekirja järgi otsustades on tõlkijaid olnud vähemalt kümmekond, kes kõik on üsna võrdse headusega maakeelt osanud. Thor Hellet võib pidada „peatoimetajaks”, kuid kõige pikem ja kaalukam osa ei ole tema, vaid kellegi teise, seni identifitseerimata mehe kirjutatud.
Kahes leitud kaustas olid Uue Testamendi käsikirjad. Neist osa tiitellehtedel on kirjas, et neid on revideeritud jaanuaris-veebruaris 1687 Pilistveres. Kui neid kõrvutada teiste säilinud käsikirjadega ning trükis ilmunutega, on võimalik detailselt jälgida konkreetsete tekstide teisenemise käiku.
Piiblikonverentsidel oli arutluse all eestimaalaste omanduses olev Lutheri saksakeelsest tõlkest lähtuv Stahli-pärases eesti keeles kirja pandud tõlkeversioon, mille aluseks oli Heinrich Göseken vanema tõlge. Tänini on vaieldud, kas Liivimaa kindralsuperintendent Johann Fischerile üle antud „Johann Hornungi tõlget” tuleks pidada Pilistveres toimetatud variandi ümberkirjutuseks või iseseisvaks tõlkeks. Arvestades noore pastorikandidaadi Hornungi tõlke valmimise kiirust – tööd alustati novembri lõpus ning käsikiri loovutati järgmise aasta veebruaris –, näib tõenäone, et Fischerile üle antud käsikiri tugines Pilistveres toimetatud tekstile, ent ümberkirjutamise käigus „Liivimaa-pärastas” Hornung tõlget olulisel määral, lähendades tõlgendust kreeka originaaltekstile ning asendades saksapäraseid keelendeid rahvakeelele omastega. Selle tulemusel tekkis keeleliselt iseseisev ja uudne tõlkeversioon. Hornungi käsikirjast tehti mitmeid ärakirju. Praegu on teada kolm käsikirja, mida peetakse Hornungi versiooni ümberkirjutuseks või edasiarenduseks. Talletuskoha järgi nimetatakse neid vastavalt Müncheni, Tartu ja Stockholmi käsikirjaks.
Põhjaeestikeelne piibel ja XVII sajandi keeleluguÄsja ilmus trükist suurepärane tetrapla „Põhjaeestikeelsed Uue Testamendi tõlked 1680–1705”, kus on rööbiti neli Luuka evangeeliumi ja apostlite tegude raamatu käsikirjalist teksti. Paralleelveergudena toodud tekstid ning joone all esitatud ohtrad parandused ja teisendid võimaldavad samm-sammult jälgida põhjaeesti keele arengut Stahli-pärasest variandist kuni keelekujuni, mis on üsna lähedal trükipiibli omale. Esimene veerg, Pilistvere algversioon, peegeldab Eestimaa konsistooriumi haldusalas XVII sajandi esimesel poolel välja arenenud kirjakeele varianti, mis püsis teatud ringkondades au sees sajandi lõpuni. Teise veeru tekst, Pilistvere lõppversioon, kajastab sedasama keelevarianti kujul, mille see omandas keelereformaatoritega peetud vaidluste tulemusel ühise toimetamise käigus. Kolmas veerg, Müncheni käsikiri aastast 1694, annab üsna puhtalt edasi XVII sajandi lõpukümnenditel Liivimaal tooni andnud keelereformaatorite keeleideaali. Neljandas veerus, Stockholmi käsikirjas aastast 1705, kajastub reformitud põhjaeesti keel sellisena, missuguseks selle toimetasid Liivi- ja Eestimaa kirikuõpetajad ühiselt uue sajandi alguskümnendil.
1715. aastal ilmunud esimene põhjaeestikeelne Uue Testamendi trükiversioon oli varasemate tõlgete järgjärgulise toimetamise, parandamise ja ületõlkimise tulemus. Seetõttu kannab see endas ootuspäraselt kogu XVII sajandi keeleloo jälgi. 1720. aastatel toimetati Uue Testamendi tõlget Anton Thor Helle juhendamisel põhjalikult teise trüki tarvis (1729) ning sellisena lülitati tekst 1739. aastal ilmunud esimesse eestikeelsesse täispiiblisse. Thor Helle toimetamisel ilmunud täispiibli keel omakorda määras eesti vaimuliku keele ideaali järgnevaks sajaks aastaks ning, nagu rõhutab meie vanema kirjakeele suurim asjatundja Kristiina Ross, on jäänud õieti tänini eesti kirjakeele ainsaks kõrgkihistuseks.
Aina enam lisandub soliidseid publikatsioone, mis võimaldavad kunagi, loodetavasti üsna varsti, kirjutada algallikaid kasutades eesti piiblitõlke resp. kirjakeele ajaloo.