Mitmeid aastaid on mind painanud mõte, miks ei ole eestlased  end raamatu kaudu osanud nähtavaks ja tuntuks teha, kuigi peame end juba mitu sajandit raamaturahvaks.

Põigates ajalukku, teame et eestikeelse raamatu algus on pärit Euroopa võõrkeelsest kultuurist ja saanud sealt ka mõjutusi, kuna selleaegsed haritlased olid koolitust saanud just selles, võõrkeelses kultuuriruumis. Kuni XIX sajandi keskpaigani kirjutasid, trükkisid ja levitasid eestlastele määratud lugemisvara peamiselt saksa päritolu pastorid ja õpetajad.

Eesti rahvas hakkas tundma end tõeliselt ühtsena esimesel rahvuslikul ärkamisajal, pärast esimest laulupidu aastal 1869. Ühendavaks jõuks sai kirjasõna, peamiselt ajakirjandus, alates 1857. aastal ilmuma hakanud Pärnu Postimehega, mis rajas pideva eesti ajakirjanduse ning kujunes tõeliseks rahva eneseteadvuse äratajaks. 1862. aastal ilmus Soomes eestikeelne „Kalevipoeg”, mis küll oma tuhandese trükiarvuga massidesse ei jõudnud, kuid eestlase elujõudu kehastavaks sümboliks tõusis küll. Ajaleht jõudis hoopis rohkem rahva sekka, tõi maailma otse talutaresse ja seletas seda oma lugejale arusaadavas keeles. Nii Pärnu Postimees kui hiljem Eesti Postimees oskasid rahvast kaasa tõmmata – korraldati nende üleskutsel ju üldlaulupidu, pandi käima Aleksandri kool, loodi Eesti Kirjameeste Selts. 1878. aastal ilmuma hakanud Sakala oli suuteline juba rahva arvamust kujundama ja ka suunama.

Jakob Hurda kõne esimesel eesti laulupeol tõstab eesti keele ja kooli kõrval olulisele kohale eesti kirjanduse, eriti eestikeelsed õpperaamatud. Eesti Kirjameeste Seltsi loomisel (1872) paneb ta südamele, et tõsiselt eesti kooliraamatute peale mõeldaks. ”Õpetusraamatut isamaa sündinud asjust valmistada võtan ma enda pääle,” lubab Hurt.

Eesti rahvuslik kirjandus, mis toetus esialgu nii väliseeskujudele kui ka rahvaluulele, oli valgustusliku kallakuga rahvusromantiline kirjandus, mis innustas eestlasi kultuurilistes, aga ka majanduslikes püüdlustes. Kokku ilmus XIX sajandi teisel poolel, viie aastakümne jooksul, üle 6000 raamatu, mille autoriteks olid juba ka eesti oma kirjanikud Kreutzwald, Vilde, Bornhöhe, Kitzberg, Kunder jt.  

XX sajandi alguseks oli avardunud märgatavalt raamatute temaatika, sest oli võrsunud oma haritlaskond. Eestlastele kirjutati nüüd emakeeles. Siiski oli suurem osa ilmunust ilukirjandus. Kõige viljakam autor oli Oskar Luts, kellele järgnesid Vilde, Mändmets, Jakob Liiv, Ernst Peterson, Tammsaare ja Tuglas.

Esimese Eesti Vabariigi aastatel 1918–1940 saavutati Eesti raamatuelus seis, mida ei pruukinud häbeneda ei Euroopa ega maailma ulatuseski. Paarikümne aastaga ilmus 25 000–30 000 raamatut, trükiarv ulatus üle 40 miljoni. Raamat oli muutunud sisukamaks. Eestikeelne ülikool andis jõudu omakeelsele teaduskirjandusele, üllitati kooliõpikuid ja populaarteaduslikku kirjandust. Silmapaistev kultuurisündmus oli kaheksaköitelise „Eesti entsüklopeedia” väljaandmine. Ilukirjandusest ilmus aastas sadakond algupärandit, peale selle suurejoonelisi raamatusarju.

Rahvuskeelsel trükisõnal oli oluline osa  rahvusliku eneseteadvuse kujunemisel ja rahvusmälu hoidmisel. Emakeelne trükisõna aitas hoida ja säilitada rahvuslikku eneseteadvust Nõukogude okupatsiooni aastatelgi.  1940. aasta võimuvahetus lõhkus seni hästi töötanud süsteemi. Esimesel nõukogude aastal vähenes drastiliselt välja antud trükiste nimetuste arv. 1944 suurenes ideoloogiline surve veelgi. Aastatel 1951–1955 ilmus ilukirjanduse esmatrükke paguluses rohkemgi kui Eestis (vastavalt 113 ja 80). Ilukirjanduses valitsesid tõlked vene keelest. Veerandi Eestis ilmunust moodustas okupatsioonimeelne ühiskondlik-poliitiline ja sotsiaal-majanduslik kirjandus.

 

Pagulus, kirjandus ja võitlus

Silmatorkav osa eesti haritlasi ja kultuuritegelasi põgenes 1944. aastal venelaste sissetungi eest läände, kus pandi alus eesti pagulaskultuurile, kus märkimisväärsel kohal oli raamatute väljaandmine.

Pagulaseestlaste kirjastustegevusel oli üks hoopis eriline joon, mida polnud varasemal eesti kirjandusel – vajadus tutvustada Eesti olukorda maailmale, selgitada, et Eesti on okupeeritud väikeriik. Selleks olid pagulaseestlased oma poliitilises võitluses võtnud ülesandeks juhtida avalikkuse tähelepanu Eestile, kuid samuti teistele Balti riikidele ning nende okupeerimisele; natsliku ning kommunistliku okupatsiooni käigus Balti riikidele tehtud ülekohtule. Selleks korraldati aktsioone,  koosolekuid ja konverentse, kirjutati märgukirju, aga anti välja ka kirjandust, mis käsitles ajalugu ja poliitilist elu nii Eesti vabariigis kui nõukogude võimu all ägavas Eestis, samuti ilmus propagandakirjandust. Eestis toimuvat tutvustati võõrkeelsete bülletäänide kaudu. Need olid asukohamaadel levitamiseks mõeldud poliitilised väljaanded, mida saadeti saatkondadele ja parlamentidele. Valdav osa poliitilisest kirjandusest anti välja Rootsis, kus see oli mitmete organisatsioonide  (Eesti Rahvusfond, Eesti Rahvusnõukogu, Balti Komitee) põhiline ülesanne.

Kanadas ja USAs ilmus propagandatrükiseid vähem, kuid see-eest anti mõningad neist välja väga suurtes tiraažides ja neid levitati kommunismivastaste aktsioonide käigus kümnete tuhandete kaupa („Estonia – Story of a Nation”, „Estonia – the Forgotten Nation”, „The Greatest Tyranny”).

Ootamatuks kujunes ajakirjanik Voldemar Veedami reisikirja „Erma meresõit”, rööppealkirjaga „Sailing to Freedom” edu. Autor pani elavalt kirja oma läbielamised kalapaadiga üle ookeani purjetamisest. See tagasihoidlik trükis saavutas erakordselt suure populaarsuse, teadvustades tõsiasja, et hirm venelaste ees oli suurem surmahirmust, mis kehvas paadis üle Atlandi purjetades püsis kogu aeg silme ees. Raamatu esimene trükk ilmus rööbiti inglis- ja saksakeelsena 1947. aastal Saksamaal. Hiljem anti seda inglise keeles ainuüksi Londonis välja viies trükis, lisaks New Yorgis ja Melbourne’is. Raamat tõlgiti hispaania, prantsuse, saksa, rootsi, norra, araabia, korea, marathi ja telugu keelde. Trükke on õnnestunud leida kümnes keeles kokku 17, hoolimata faktist, et Voldemar Veedam ei organiseerinud oma raamatu ja selles sisu teistesse keeltesse vahendamist.

Teadlikult korraldas oma teoste tõlkimist võõrkeeltesse üks tuntumaid pagulasprosaiste Arved Viirlaid. Koos kordustrükkidega on temalt võõrkeeltes ilmunud 15 raamatut. Autori eesmärgiks oli jutustada, mis juhtus Eesti maa ja rahvaga, teavitamaks maailma Eesti anastamisest venelaste poolt. Arved Viirlaiu metsavendade eepos „Ristideta hauad”, mis ilmus 1952. aastal oli paguluses väga loetav raamat. Autori eestvõttel on raamat tõlgitud inglise, prantsuse, rootsi, soome, hiina, läti, leedu ja vene keelde, viimane tõlge ilmus alles aastal 2005.

Ingliskeelsed tõlked saadeti Kanada parlamendiliikmetele ja ministritele, samuti Kanada, Inglismaa ja USA saatkondade raamatukogudele üle maailma. Samasuguseid aktsioone korraldati sõprade ja autori honorari toel Soomes ja Prantsusmaal. Välismaa arvustajad reageerisid romaanile elavalt, eriti paistis see silma Prantsusmaal, kus Eesti olukorda kuigi palju ei tuntud. Prantsuse ajakirjanduses ilmunud arvustused olid positiivsed, teost peeti epohhi loovaks ja märgiti, et tegemist on vapustava raamatuga, otsekui süüdistusaktiga Stalini kuritegude vastu. Soodne vastukaja oli ka soome ja rootsi ajakirjanduses. Soomes ilmus „Ristideta hauad” neljas trükis. Viirlaid loobus oma ingliskeelsete raamatute honorarist ja asutas Eesti Tõlkefondi Kanadas, et toetada teisi kirjanikke oma teoste tõlkimisel võõrkeeltesse. Kahjuks ei olnud teised pagulaskirjanikud ise oma teoste tõlkimisel niivõrd tegusad. Muidugi oli tõlgitud Gailiti, Mälgu, Uibopuu ja paljude teiste raamatuid, kuid need ei kandnud poliitilisi eesmärke. Hiljem on inglise keeles ilmunud mõned Einar Sandeni raamatud, mis paljastavad nõukogude elu, nagu „KG
B kutsub Evet” või Evald Miksoni elulugu.

 

Krossi täht tihedas taevas

Kuid tulgem tagasi kodumaale.

Ka nõukogude Eestis püüti tsensuuritõketest mööda hiilida ja väärtkirjandust avaldada. Kes ei mäleta kas või Loomingu Raamatukogu, mis avardas oma tõlgetega tublisti meie maailmanägemist. Anti välja teatmeteoseid, mis väärtustasid Eestit, kuid Eesti olemasolu riigina ei olnud kuidagi võimalik sõnumina maailma saata.  Kuigi me oma vähestel turismireisidel püüdsime pingeliselt selgeks teha, et me ei tule mitte Nõukogude Liidust, vaid Eestist ja oleme eestlased.

Nüüd on Eesti juba 17 aastat vaba. Ikka oleme väikeriik, mille tegemistest ja olemisest ei teata maailmas kuigi palju. Meil on suurkujusid ja kollektiive, kes Eestile kuulsust toovad, olgu see Neeme Järvi, Arvo Pärt, lastekoor Ellerhein või rida spordikuulsusi-olümpiavõitjaid. Jaan Kross jäi kahjuks jälle Nobeli preemiast ilma. Märk Nobeli-taevas on Eesti kohta ikka olemata. Ometi on midagi ka meie kätes, vähemalt raamatute väljaandmise ja selle levitamise osas.

Mu huviks on olnud käia kõikjal raamatupoodides, et vaadata, mida seal Eesti kohta leida on ja mida on tõlgitud eesti autoritelt. Paraku ei ole pilt kuigi rõõmustav. Peale turismiteatmike, kus ka mõni rida või paremal juhul ka mõni lehekülg Eesti ajaloo kohta, ei leidu raamatupoodides peaaegu midagi. Nendegi väljaandmisel on mõeldud rohkem ärilistele eesmärkidele ja tulu sellest saanud väliskirjastajad, mitte eestlased. Iga kord ei ole andmedki Eesti kohta kuigi usaldusväärsed.

Teadagi, et enim on tõlgitud Jaan Krossi teoseid ja neid võib siiski poodides leida. Jääb vaid loota, et ostjad-lugejad teavad, et Kross on eestlane. Hoopis vähem raamatuid on tõlgitud teistelt autoritelt. Göteborgi raamatumessil toimunu oli selles osas meeldiv üllatus.

Möödunudnädalasel Rootsi reisil sain vastuvõtjatelt Rootsi Kuninglikult Kirjanduse, Ajaloo ja Muististe Akadeemialt kingiks „Lühikese Rootsi ajaloo”, mis on välja antud nii inglise, saksa kui vene keeles, võib-olla veel mõnes. Raamat näitab soovi oma maad küllatulnutele tutvustada. See on Rootsi riigi sisuline märk, mis ei lase Rootsi ajalugu mitut pidi mõista ega unustada.

Meiegi soovime, et meid tuntaks ja teataks, ning imestame, et meie ajalugu piisavalt ei tunta. Võib-olla oleksid ka Tallinna aprillisündmustele vastukajad teistsugused, kui Eesti ajalugu paremini oleks tutvustatud. Üks valgusekiir pimeduseriigis viimasel ajal siiski on – Mart Laari raamat „Linnulennul eesti ajaloost”, mis alates 2005. aastast on ilmunud inglise, saksa, rootsi ja vene keeles, kuid sellest üksi vaevalt piisab.  

Kuigi meie rahvakild on üle maailma laiali, on raamat olnud meid ühendavaks jõuks, andnud hingejõudu, olnud eestluse ja iseseisvuse märk. Et tugev olla ja püsima jääda, tuleks eestlastel oma märk läkitada maailmale raamatu kaudu.