Meenub üks õhtupoolik eelmisest kevadest. Balkanimaid külastades peatusin juhuslikult Bosnia ja Hertsegoviina väikelinnas Mostaris. Särav õhtupäike, roniroosid katmas maju. Kaunite rooside varjus olid aga majaseinad kuuliaukudest kirjud. Ühel suurel hoonevaremel puudusid katus ja sein, kunagise paraadukse kohal erendas sõjast imekombel puutumata jäänud neoontahvel kirjaga „Happy New Year”. Selles sõjapõrgu läbi elanud linnas ei osanud kuidagi olla. Ajalugu lämmatas.
Aiman, et umbes sama valusat pitsitust võib tunda Thbilisi marionetiteatri lavastust „Stalingradi lahing” vaadates. Rezo Gabriadze lavastuses tõuseb ilustamata esile, kui jõhker on sõda oma hävitustöös: kuivõrd laastav on ta elusaatustele, kui rasked on paranema sõjahaavad – sugugi mitte vaid Stalingradis, nüüdses Volgogradis, või Mostaris.
Lavastuses „Stalingradi lahing” jutustatakse korraga mitut sõjale jalgu jäänud saatuselugu. Raam on aga sel lugude kollaažil üks – sõda. Sellel, kummal pool rindejoont viibitakse, pole tähtsust.
Gabriadze on lavastuse valmimisloost kirjutanud: „Kord avastasin juhuslikult ühe sõjaväekorrespondendi märkmed, kust leidsin kirjelduse: „Mida lähemale ma pärast lahingut Stalingradile jõudsin, seda šokeerivama ilme võttis maastik. Kõikjal liipasid kolmel jalal poolsurnud hobused, vedades järel läbilastud või sandistatud neljandat jalga. Vaatepilt oli südantlõhestav. Kujutlused kolmejalgsetest hobustest kummitasid mind pikka aega. Ja nii hakkasidki mu peas ilmet võtma motiivid Stalingradi lahingut käsitlevast lavastusest. Reekviemist Stalingradile.”
1994. aastal esietendunud lavastuse tegelasi kehastavad nukud, sealjuures ei ole kõikideks tegelasteks sugugi inimesed. Üheks valusama saatuselooga tegelaskujuks on sipelgas – ema, kes püüab sõjarusude alla jäänud nälgivale tütrele leida raasukest toitu. Tema terav lavastust lõpetav monoloog on ehk ühtlasi üheks lavastust raamivaks mõtteks: „Sõda on võtnud nii palju inimelusid, et täpset hukkunute arvu ei teata siiani. Kas keegi on aga tundnud huvi, kui palju hukkus sõja tõttu meid, sipelgaid? Meid, kes me kogu oma elu puudutame maad hellemalt kui keegi teine.”
Valus on ka Aljoša ja Nataša traagiline armastuse lugu, mis on esitatud kahe hobuse tegelaskuju kaudu. Kui draamalaval mängituna oleks sallistel sõjakoledustest räsitud saatuselugudel ehk ülepaisutatud maik juures, siis „Stalingradi lahing” on ehe näide võimust, mida nukukunst omab draamavormi ees. Gabriadze haarab lavastusse erinevaid materjale ja nukukunsti vorme, marionettidest varjuteatri nukkudeni.
1994. aastal esietendunud lavastusest „Stalingradi lahing” on tänaseks saanud üks maailma teatriloo legendaarsemaid lavastusi, mis on võitnud kaalukaid auhindu nii siin- kui sealpool ookeani. Gabriadze rajatud Thbilisi marionetiteater alustas tööd 1981. aastal väikese stuudioteatrina. Nukukunsti poole pöördus Gabriadze filmikunstist, kus tema loomingut hakkas aina enam hakkima kõrgeim võim. Nukuteatri žanris leidis ta suurepärase võimaluse võimukoridoride silmis puhta poisina näida, kuid siiski omatahtsi tegutseda.
Oma teatrit nimetab Gabriadze laboratooriumiks, kus eksperimenteerib nii esemete kui vormidega. Tänaseks peetakse Thbilisi marionetiteatrit üheks kõrgetasemelisemaks nukutrupiks. Teatri värskeim lavastus on selle aasta mais esietendunud „Ermon ja Ramona”, kahe veduri armulugu.
1936. aastal Gruusias sündinud Rezo Gabriadze nimi on tänaseks tuntud üle maailma, nii näitekirjaniku, stsenaristi, lavastaja, filmirežissööri kui nuku- ja lavakunstnikuna. Ta on olnud mitmete Nõukogude Liidu filmiklassikasse kuuluvate linateoste stsenarist, näiteks „Kin-dza-dza” (1986) ja „Mimino” (1977). Kokku on tema filmipagasis üle kolmekümne filmi.
Peter Brook on öelnud: „Rezo Gabriadze on tõepoolest geniaalne looja. Tema kujundikeel on sügavalt isiklik, lisades teatrile sedavõrd poeetilist ja metafüüsilist realismi, millele ma ei tea võrdväärset. Gabriadze pikaajalised kogemused paljudes kunstivaldkondades võimaldavad tal nüüd püüelda Gordon Craigi loodud lavastaja ideaalkuju poole. Gabriadze looming toob Euroopa teatrisse väge ja inimlikku mõõdet just siis, kui seda on kõige rohkem vaja.”
Thbilisi marionetiteatri „Stalingradi lahing” etendub Eesti Nuku- ja Noorsooteatri suures saalis esmaspäeval, 29. oktoobril kell 19. Koos trupiga külastab Eestit ka Rezo Gabriadze. Info www.nukuteater.ee.
Aastapäevad tagasi tegi president Toomas Hendrik Ilves oma ametiaja esimese visiidi Gruusia vabariiki. Pingelises ajakavas ei jõutud mahukat kultuuriprogrammi pakkuda, kuid külalistele näidati Thbilisi marionetiteatris katkendit Rezo Gabriadze lavastusest „Stalingradi lahing”. Nähtu avaldas presidendile muljet ja seejärel hakati otsima võimalusi, et kutsuda trupp Eestisse külalisetendust andma.
Lavastuses on esiplaanil ajaloo mõtestamine, mille olulisust president Ilveski on korduvalt esile toonud. Sõda on puudutanud meid kõiki – keda rohkem, keda vähem, olenemata sellest, kummal pool rindejoont ollakse.
Presidendi kevadise Gruusia visiidi ajal kohtusin Rezo Gabriadzega tema teatris. Selgus hämmastav tõsiasi, et kuigi Gabriadze on elanud aastaid Peterburis, mis on Eestile nii lähedal, ei ole ta kordagi Eestis käinud. Kohtumisel jättis Gabriadze väga ilusa, samas ütlemata nukra inimese mulje. Rezo Gabriadze on kunstnik, kes on üle igasugustest ühiskondlikest reformidest. „Stalingradi lahing” on väga inimlik lavastus, mille üheks peategelaseks on sipelgas.