Leelotamine tuulepealsel maal
Enn Säde dokumentaalfilm „Tuulepealsed leelod”, mis kuulub nüüd lahutamatult „Leelo” juurde, on olemuselt ühe filmi loo case-study, kuid haarab kaasa ka ühe teise laulupeofilmi, 1947. aastal valminud „Laulva rahva”.
Säde ise on öelnud, et püüdis oma dokumentaalfilmis taastada selle õhustiku, kus sündmused aset leidsid. Sageli pidid tollased inimesed keeldude-käskude segapuntras laveerima, valetama, kaasa jooksma. Tollaseid ebaloogilisi kaklusi ja sekeldamisi ei oska nüüd enam seletada ja tänane vaataja võib saatust tänada, et see jabur punafüürerite ajastu ometi mööda on saanud. Aga küsimused jäävad. Kui pole paberit tõendamas, kes mida tegi, siis jääbki palju üksnes oletuste kanda, need võivad aga olla tõepärased – või siis mitte.
Enn Säde on teinud ajaloo uurimisel ja filmi taastamisel ära suure töö. „Tuulepealsed leelod” kannab tugevat autoripositsiooni, aga see saab olla vaid subjektiivne. Ent alati võib ja peab otsima tõde, pretendeerimata sealjuures tõekuulutaja rollile.
Kuid mis siis juhtus „Leeloga”? Filmi töösseminek probleeme ei tekitanud: üks rutiinne laulupeofilm, 100. laulupidu pidi olema pühendatud Lenini 100. sünniaastapäevale. Film oli töös, kui tuli käsk see Moskvasse viia, mida tavaliselt selles staadiumis ei tehtud. Tõenäoliselt olnud selle initsiaator Furtseva (Nõukogude Liidu kultuuriminister Jekaterina Furtseva, kes käis ka juubelipeol ning on Müüri filmis vaatajate seas näha). Kes Moskvas käis, pole arhiividest selgunud, aga stuudios sai selgeks, et nii filmi teha ei saa. Jüri Müür taandus, aga tal õnnestus teha oma versioonist koopia, väidetavalt salaja. Ometi on sellel koopial saksakeelsed subtiitrid sees ja seda olevat näidatud VEKSAs Eestit külastavatele välismaalastele.
Kahest kehvast vanast õige ja uus
Koopiatega on aga lugu jätkuvalt natuke segane. Väidetavalt tellinud ka Tallinna linnakomitee kaks koopiat. Kas need tehti ja mis neist sai, pole selge, leitud neid pole.
Müüri film läks aga ümbertegemisele, mille teostas Jevgeni Rosenthal, Tallinnfilmi tollane partorg. Aga kes otsustas ja kust tulid näpunäited, selle kohta ajalooannaalid selgust ei anna. Vaatamata Enn Säde arhiivides veedetud paljudele päevadele ja põhjalikele otsingutele – otsad kaovad vette.
Kuid film on ümber tehtud, siinkohal vaid mõned näited. Tõrviku teekonna pilti tuli täiendada piltidega Eesti tööstusest ja põllumajandusest, rongkäiku sisse tuua valitsuse tribüünid, portreed, lipud, loosungid, külaliskoorid. Lisada Eugen Kapi „Lenini partei”. Kokku tehti „Leelos” üle 120 väiksema ja suurema muudatuse, mille tulemusel sai isikupärase autorinägemusega laulupeofilmist tavaline lamedavõitu propaganda- ja ringvaatefilm.
Kui projekti „Eesti film 100” raames otsustasime esimesena taastada dokumentaalfilmidest just „Leelo”, teadsime, et valime kõikidest võimalikest variantidest keerulisima. Juba seetõttu, et kui tavaliselt taastame filmi vahepositiivi alusel, siis „Leelo” taastamise aluseks sai olla üksnes ainus säilinud Jüri Müüri filmi originaalkoopia, punaseks tõmbunud, saksakeelsete subtiitritega ning tugevasti tsenseeritud ja ümber monteeritud filmi negatiiv. Enn Säde rekonstrueeris nende kahe põhjal originaalse pildirea. Ta on taastatud „Leelot” nimetanud tänapäeva tehnoloogia imeks. Ühtpidi nii ongi, teistpidi saab aga selliste keeruliste ülesannetega selgeks, et ka tehnoloogial on antud ajal piirid ja sugugi kõik ei ole (veel) võimalik. Film taastati Digital Film Finlandis, kus itaalia pärituolu restauraator Giuseppe di Giorgio nägi kurja vaeva saksakeelsete subtiitrite eemaldamisega, rääkimata juba tolmust, kriipsudest, üleminekutest ja kõigest muust. „Leelo” pakkus restauraatorile tõelise väljakutse, samuti kõigile neile, kes olid projektiga seotud.
Samas Digital Film Finlandi laboris, kus taastati „Leelo”, on restaureeritud ka „Kevade” ja „Nipernaadi”, mille uus esilinastus on 24. oktoobril kinos Sõprus.
Suur aitäh kõigile, tänu kelle tööle on „Leelo” tänapäevasel kujul meie jaoks olemas: Enn Säde, Rein Kasak, Rein Maran, Koit Pärna, Giuseppe di Giorgio, Outti Kinnunen, Margit Vremmert. „Leelo” taastamist toetasid Eesti Filmi Sihtasutus, Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital ja Eesti Filmiarhiiv.
„Leelo” jõuab ka kinno
Tallinnas kinos Sõprus linastub Jüri Müüri taastatud dokumentaalfilm „Leelo” alates reedest, 19. oktoobrist iga päev kuni kolmapäeva, 24. oktoobrini. Seanss algab kl 17.15. Oodata on ka filmi DVDversiooni. Samas Sõpruse kinos on müügil ka Enn Säde dokumentaalfilm „Tuulepealsed leelod”.