Minu kunagisel õpetajal Tartu ülikooli päevilt professor Harry Lingil oli kombeks vahel üliõpilastelt naljaviluks küsida, et mida teeb põder suurema osa ajast. Eks sai siis igasugu vastuseid pakkuda, aga professori meelest oli ainuõige vastus: „Lihtsalt vahib ja molutab!” Eks see kindlasti olnud üks nimeka zooloogi ja omaaegse tuntuima suurimetajate uurija krutski, ometigi paneb see mind aga tänaseni muigama, eriti veel kui metsas põdraga kokku satun.
Rein Marani värske film „Põdra kuningriik” põtrade molutamisele siiski ei keskendu. Kuigi filmi peategelaseks on põder, on see samas ka film maailmast, kus põder elab. Vaataja silme eest möödub ühte tundi mahutatuna meie metsade kõige suurema imetaja aastaring. Kõrvalrollides esinevad metssead, metskitsed, rebased ja linnud valge toonekurest rootsiitsitajani välja. Filmi tegijatel on õnnestunud tabada ridamisi häid momente, nagu näiteks rebane rookatusel, ja luua idüllilisi meeleolusid. Filmi helikujunduses on tähtsal kohal meie metsade ja luhtade loodushääled. Tõeline üllatus kõigile, kes just jahimehed ei ole, on põdra pulmahüüd, sest üldjuhul ei ole meil tavaks põdrale mingeid erilisi vokaalseid võimeid omistada.
Filmi valmimise kohta ütleb vanameister ajakirjas Loodusesõber ilmunud intervjuus Helen Arusoole: „Arvan, et minu ameti põhisaladus ongi, et sa pead muutuma oma maailmatajumises loomaks, keda filmid. Et sa hakkaksid taipama tema käitumise loogikat. Kui istud pikalt varjes, on sul aega tegeleda looma käitumise analüüsimisega. Kui siis näed looma, hakkad temaga rütmis kaasa liikuma. Kui loom keerab pead, siis sa vaatad, et mida ta võis seal näha, kuigi su kuulmine on palju halvem. Nägemine on meil umbes sama hea kui põdral, haistmine ei kõlba inimesel muidugi koera saba allagi. Aga nii kui hakkad seda loogikat mõistma, hakkad aru saama, miks loom nii või naa teeb ja mida ta järgmiseks võib teha, alles siis on võimalik hakata filmima.”
„Põdra kuningriik” on valminud kahe aasta töö tulemusena ning filmimise tarvis on ehitatud kümneid varjeid. Et Rein Maranil on kombeks oma tööd ikka põhjalikult teha, siis on väga raske arvatagi, kui palju tunde selle filmi operaatorid on neis varjetes kokku istunud. Filmi põhiautori sõnade kohaselt võib vahel minna kolm- neli öist vahikorda, ilma et saaks lindile ainsatki sobivat kaadrit, siis aga juhtub nõnda, et püüad ainsa varahommikuga hulga suurepäraseid looma liigiomase käitumisega stseene. Paaris kohas paistavad need stseenid aga olevat autoritele nii südamelähedaseks saanud, et nad pole kuidagi sinna kääre sisse lüüa tahtnud ja need veidi lohisema kipuvad.
Rein Marani hiljutisest loomingust sarnaneb põdrafilm veidi kährikust kõneleva linateosega „Sundasukas”. Ehk on tegemist teeneka filmimehe uue käekirjaga? Kährikud nagu põdradki elavad vaataja silme all ühe aastaringi ja tegutsevad keskkonnas, mis mängib filmis kaasa, näitab loodust kui tervikut. Kährikuloos oli lisaks peidus ka bioloogilist laadi intriig: kas sissetoodud loomaliik on midagi läbinisti võõrast (kahjulikku) või saab ka tema kunagi omaks? Põder on igal juhul läbi ja lõhki oma. Tume põdrasiluett hommikuuttu mähkunud luhal on osa sügavalt eestilikust maastikupildist.
Film kulgeb ülirahulikus tempos. Ehk ka sellepärast, et põder on väga rahulik loom ega nori tüli teiste metsaelanikega, nagu diktoritekst mitu korda kinnitab. Tõepoolest, uhked kaadrid näitavad meile põtru koos metskitsede ja metssigadega rahulikult toitumas. Täiskasvanud põder vajab päevas 30 kilogrammi ringis toitu, mis vihjab tõsiasjale, et molutamiseks ei tohiks siiski ülearu palju aega jääda. Põdra vaenlastest saame me filmi vahendusel näost näkku kokku vaid jahimeestega. Tõsi, üsna filmi alguses näeme karu käppade vahel hukkunud põtra ja veidi hiljem näitab teenekas looduse- ja jahimees Harri Põldsam (kes kindlasti oleks väärinud ka tiitreid) murtud põdravasika jäänuseid ning oletab, et tegu on hundi veretööga. Aga nõnda on see toiduahel looduses juba kulgema pandud. Hunt, va metsa sanitar, võtab alati, kui tal vähegi võimalust on, õnneks hoolitsuseta jäänud põdravasika. Jahimehed omakorda on põdrale vaenlaseks ainult põdra poolt vaadatuna. Moodsa jahindusteaduse kohaselt on ju nemadki metsa sanitari rollis, reguleerivad ja majandavad ning toetavad põdrapopulatsiooni elujõudu. Vähemalt sellises ulatuses ja suunas, mis sobib inimesele. Oma filmis põdrajahti kajastades ei anna Rein Maran jahimeestele mingit hinnangut, ei kiida neid ega laida, näitab lihtsalt reportaažlikult, kuidas jaht käib. Kõrvale on jäänud ka ikka ja jälle puhkenud ning küllap ka tulevikus puhkevad arutelud teemal, kas põtrasid on liiga palju. Ja küllap on see ka õige, sest siis oleks tegu juba hoopis teise filmiga. Film, millest täna räägime, on eelkõige lugu ühest Eesti suurimast väärtusest, suhteliselt vähe haavatud ürgloodusest, ja neist, kes sinna kuuluvad.
„Põdra kuningriik” teeb meid tuttavaks meie metsade uhkeimate asukate hulka kuuluva loomaga ja laseb korraks piiluda tema maailma. Maailma, mis jääb linnainimesele järjest võõramaks ja seepärast vahel ka ülearust hirmu või, vastupidi, mõõdutundetut idealiseerimist leiab. Meil pole vaja põtra karta ega teda ka taevani kiita, kinnitab Rein Maran. Meil tuleks lihtsalt mõista, et kui suudame säilitada enda ümber loodusmaastikke, mille juurde kuuluvad udulinikutesse mähkunud liigirikkad luhad taamal põõsaste kõrval molutava põdrasiluetiga, siis oleme tegelikult kindlustanud suuresti ka enda eksistentsi.