Araabia maade usulis-poliitiliste keeristormide ning tänavuse Veneetsia biennaali teemapüstituse valguses võiks pilgu heita sealse modernistliku arhitektuuri problemaatikale. Biennaali kuraatori, arhitekti Rem Koolhaasi üleskutse küsida, mis meil on, kuidas me siia saime ning kuhu siit edasi läheme, andis araabia riikidele võimaluse saja aasta sündmuste sisekaemuseks.
Araabiakeelsete maade hulka kuulub 22 riiki Araabia poolsaarel ja Põhja-Aafrikas. Pealiskaudsed üldistused selle ulatusliku ala kohta oleksid meelevaldsed, seda enam, et biennaalil on esindatud vaid viis eelmisel sajandil iseseisvunud riiki (Egiptus, Maroko, Araabia Ühendemiraadid, Kuveit ja Bahrein). Üks aspekt ühendab neid siiski: modernism ei saanud kanda kinnitada enne koloniste, kes juurutasid euroopalikke ideid, kuidas uues modernistlikus maailmas toime tulla. Teed rajas selleks araabia maade rahulolematus türgikeelse Osmanite impeeriumi ülemvõimuga. See leidis väljenduse ka panaraabia liikumises, ühes olulisemas läänemeelsuse ja islamismi kõrval araabia rahvaid kultuuriliselt ja poliitiliselt ühendavas identiteediavalduses.1
Kuna Lähis-Idas oli XX sajandi alguses leitud naftat ning Suessi kanalist oli kujunenud tähtis ühendustee India ookeani ja Vahemere vahel, siis kasutasid inglased ja prantslased araabia vabaduspüüded Esimeses maailmasõjas edukalt ära. Nad jaotasid ala kaitsmise ja moderniseerimise eesmärgil mandaattsoonideks. Traditsiooniline nomaadi- ja hõimuühiskond, kus naftaeelses oaasi rajatud külas määras tänava laiuse ja kõrguse üks koormaga kaamel, pidi kohanema uute avalike funktsioonide, seni tundmata ametialade, tööeetika, rahavoogudega. Kohalikud šeigid importisid oskusi, hävitasid traditsioonilist ja läksid parema tuleviku ideega tormiliselt kaasa, mistõttu sajandi keskel saigi neist lääneriikide oluline kaubanduspartner. See paneb küsima, mida ollakse sellest kõigest õppinud.
Biennaali väljapanekutest järeldub, et araabia maad lakuvad hullunud naftakaubanduse tagajärgede identiteedihaavu. Kuveit on oma paviljoniruumis elusuuruses üles ehitanud osa ühest oma modernistlikust sümbolhoonest – Kuveidi rahvusmuuseumist.2 Selle atmosfäär on tühi, kõle ja infovaene – ehk taotluslikultki. Kuraatorid on ülejäänud riikide faktitulvas justkui säästnud külastajaid paviljoni teema „Modernismi omastamine” („Acquiring Modernity”) seletusest. Kui süveneda ekspositsiooni sisukasse kataloogi/vihikusse, siis jääb kõlama, et helgema tuleviku nimel on riik ise hävitanud kogu traditsioonilise (linna)maastiku ja pole andnud kuveitlasele võimalust luua modernsusele oma tähendus.3 Selline on alt-üles-kriitika XX sajandi keskel tehtud ruumilistele otsustele, mille puhul elanikul ei jäänud üle muud kui nõustuda ja kohaneda. Elamualad laienesid kõigepealt naftaväljade vahele kõrbetesse, seejärel kohandati samad villad korterelamuteks, sest riigi valduses elamiskõlbulik maa sai otsa. Nüüd seisavad postkaartidel efektsed maamärgid linna keskel tühjalt, eraomanduses uusarenduses käivad aga rannaaladel ulatuslikud kaevetööd, et „võimaldada igaühele privaatne mereäärne elamine”.4 Kuveidi noorte arhitektide põlvkond januneb avalikule ruumile (mis on sealses kultuurikontekstis algupärastelt modernistlik mõiste) lokaalsema lähenemise järele.
Araabia Ühendemiraadid on vastupidiselt Kuveidi paviljonile koostanud peene väljanäituse oma modernistlikest saavutustest avatud arhiivi kujul. Nagu terves Lähis-Idas jaotatakse sealgi arhitektuur majandusajajärkude järgi naftaeelseks (1914–1930), naftaaegseks (1930–1990) ja naftajärgseks (1990. aastatest kuni tänaseni) –, mis mõjutanud sealsete linnastruktuuride arengut. Ekspositsiooni „Muidu me unustame” („Lest We Forget”) teeb eriliseks emiraatlastelt kogutud dokumentatsioon, kus need muutused kajastuvad hoopiski isiklikumal kujul. Laiemalt on kuraatorid keskendunud arutlusele, kas ja kuidas säilitada naftabuumi ajal 1970.-1980. aastatel rajatud betoonstruktuure, mis on viimastel aastakümnetel asendunud igasuguse traditsioonilise ehitusviisi ja funktsionaalsuse hüljanud klaasarhitektuuriga.5
Maroko paviljonis pole modernistlikku taaka tunda, pigem ainult Sahara liiva sussi sees, sest see katab paviljoni põrandat. Kuraatorid on vaadanud nii minevikku kui ka tulevikku. Maroko rõhutab vastupidiselt eespool mainitud paviljonidele oma potentsiaali – see on kui arhitektide katselava. Ei kaevelda mitte hävitustöö üle, vaid tõstetakse esile väärtusi, mida nende kultuuril oli anda muule maailmale. Ajalooliseks läbilõikeks on kuraatorid valinud seitse makettidena esitatud objekti, mis märgivad Maroko modernismi. Väljapaneku teine osa koosneb kaheksa rahvusvahelise arhitekti kontseptsioonist, kuidas asustada kõrbemaastikku. Võiks loota, et lõppemas on 2000. aastate staararhitektide trend, mis piiras Maroko arhitektuuribüroode vastutust.6 Ekspositsioon sunnib paratamatult küsima, kas sealsete arhitektide nägemus karmi keskkonna allutamisest mõjuks usutavamana.
Panaraabia idealistliku idee võtab kokku üks maa, Pärsia lahes paiknev väike saareriik Bahrein. Paviljonis esitatakse ülevaade kõikide araabia maade modernistlikust arhitektuurist. Liibüa pealinnas Beirutis tegutsev Araabia Arhitektuurikeskus (Arab Centre for Architecture) sai võimaluse avaldada aastatepikkuse töö tulemusel valminud raamat, mis antakse külastajatele lahkesti kaasa. Neid on nimelt trükitud 40 000 tükki ja need täidavad ekspositsiooniruumis ringjalt paigutatud kõrged maast laeni riiulid nagu raamatukogus. Paviljoni elegantse ruum ruumis installatsiooni keskmeks on ümarlaud araabia maade kaardiga, millel omakorda on märgitud kogumikus esitatud sada projekti. Külastaja saab lauale ringi peale teha saja aasta olulisi sündmusi lugedes, 22 maa hümne kuulates ning samal ajal kataloogi sirvides. Pea kohal on projektsioon (sama näitleja lausub seal araabiakeelseid hümne hääletult), mis võtab kokku omaette mandalaliku rituaali kogemuse. Püüdlus paviljoni väljapanekuga piirkonda ideoloogiliselt ühendada on siiras, kuid kõlab läbikukkunud panarabismi hääbuva kajana.
1 Mart Nutt, Araabia mõistatused. – Diplomaatia, aprill 2011, www.diplomaatia.ee/artikkel/araabia-moistatused.
2 Projekti arhitekt on prantslane Michel Ecochard. Projekteeritud 1957., valminud 1983. aastal.
3 Hassan Hayat, The Unfinished City. Toim Noura Alsager. Acquiring Modernity. Kuveit, National Council for Culture. Arts and Letters, 2014, lk 23.
4 Aisha Alsager, Water as Monument. Samas, lk 16.
5 Nt spetsiaalse konstruktsiooniga tuult püüdvad tornid, eesmärk on majade loomulik ventilatsioon. Teistele araabia maadele levisid need tänu Pärsia kaupmeestele.
6 Abderrahim Kasseou, Morocco. Toim George Arbid. Architecture from the Arab World. Manama, Ministry of Culture. Arab Center for Architecture, 2014.