1. Kreekast on nii palju räägitud, et enam ei räägi temast keegi. Need, kes riiki külastavad, väidavad sageli, et pealtnäha pole palju paanikat tekitanud kriis nii hull midagi. Et kulunud, unustatud ilmega Ateena tänavatel sõidavad autod ega lagunegi kohe-kohe koost, et inimesed (need, kes parkides ei ööbi, prügikastides ei sori ja supiköögisabas ei seisa) käivad täiesti korralikult riides ning võivad endale kenasti väljas söömist ja veinigi lubada. Ja et päike sirab akropoli kohal endiselt, hinnad pole sugugi odavad, pangakaardiga saab maksta pea igal pool, jalakäijate ülekäigurada on autojuhi jaoks juhuslik joonistus asfaldil (täpselt nagu varemgi) ning valged mererannad on päevitajatest pungil.
Kreekast rääkides on meil alati jäänud vajaka hellusest.

2. Riigi alarmeerivad majandusnäidud (27% tööpuudus, mis alla 25aastaste seas kipub üle 53%, riigivõlg ulatub 175% SKTst ja majandus ei ole kasvanud viimased kaheksa aastat) on juba ammu kaotanud igasuguse võime teiste eurooplaste hingekeeli liigutada. Need arvud täidavad valitsejate eesmärke, neist on saanud võitjate keel. Kreekaga hirmutatakse ja õigustatakse riikliku sotsiaalpoliitika lämmatamist, erastamist, rikaste ja võimsate huvides kallutatud maksupoliitikat, töötajate õiguskaitse nõrgestamist ning erapanganduse võlgade riigistamist.
„Kui te pole selle kõigega nõus, siis lõpetate nagu kreeklased,” ähvardatakse päise päeva ajal ning jäetakse ütlemata, et me igal juhul lõpetame seal. Jah muidugi, keegi ei taha lõpetada nagu kreeklased. Kreeklased samuti mitte. Nii riputaksegi makronäitude küljes nagu laps ema seelikusabas, kuigi see enam ei päästa.
Sest Kreeka pole ammu enam ainult riik. Kreeka on meeleseisund.

3. Neoliberalism ehk äriloogika rakendamine elule valitseb maailma. Tegemist on ülemaailmse nähtusega, mida kogeme iga päev, igal pool, kus koome- traageldame hoolega oma väikest reaalsust – tänaval, koolis, suhetes, tööl. Neoliberalism taastoodab end mitte ainult jõu ja ähvarduste abil, vaid ennekõike seetõttu, et see on iseenesestmõistetav ja ihaldatav.
See ei ole alati nii olnud. Iseenesestmõistetavaks on see saanud tänu sajale igapäevasele olukorrale ja rollile, kus peame ennast nägema (ja enamikul juhtudel me juba teemegi seda) kui eraettevõtet, lähtuma individualismist ja võtma kõiki teisi kui konkurente. Ihaldatavaks on selline maailmas olemise viis saanud aga vabaduse, edukuse ja eneseteostuse lubaduste tõttu.
Täiskõhuga on kerge unustada, et vabadusel süüa ei ole tähendust ega mingit väärtust, kui puudub konkreetne ligipääs toidule. Iga ühiskonna eesmärk peaks olema luua raamistik, kus kõigil on kõht täis, et söömine ei oleks puhtalt teoreetiline võimalus. Neoliberalism sellist eesmärki ei tunnista. Neoliberalism tähendab elada puuduse, ja mitte külluse, paradigmas: kõik, mis on teisel, on minul puudu. Seega on oluline, et mina saaksin võimalikult rohkem ja teistest varem, sest kõigile ei jätku.
Kui meie oleme need, kellele ei jätku, need, kes ei tunne ennast neoliberaalses maailmas hästi, siis viga pole mitte valitsevas süsteemis, vaid meis.

4. Neoliberalism on kehaline kogemus. See pole nii püsiv ja tugev mitte seetõttu, mida me sellest arvame, milliseid arve kõrvutame ja kui kõlavaid teooriaid sellele vastandame, vaid seetõttu, mida see meid tundma paneb. Me võime selle igas arutelus maatasa teha, kuid iga päev ja kindlas olukorras on see ikkagi iseenesestmõistetav, loogiline ja ihaldatav.
Siinkohal seisame silmitsi Bossuet’ paradoksiga: tegemist on seda tüüpi kollektiivse skisofreeniaga, mis mõistab hukka teatud asjade seisu ning samal ajal pühitseb põhjusi, mis asjade seisu põhjustavad. Probleem ei ole seega ainult majanduses. Probleem on väärtustes, mida hindame ja ülistame.
Me ei saa süstemaatiliselt premeerida hoolimatust, hingetust ja ebasolidaarsust ning eeldada, et sellel ei ole sotsiaalseid, majanduslikke ega kultuurilisi tagajärgi.

Kui väärikaks eluks puuduvad igasugused riiklikud sotsiaalsed tagatised, alistuvad inimesed vabatahtlikult.

5. Taksojuhi anuv pilk lõikab lihast ja luust läbi. Viis eurot veel. Palun, viis eurot veel! See ei ole „lõunamaalaste viis äri ajada”. See siin on meeleheide. Mehe sinistes silmades peegeldub kogu rahva pilk. Helesiniseid silmi on siin palju. Kõik nood põhjatud pilgud päevitunud näos viivad hetkega toimuva käes kannatajate südamesse. Rohkem kui akropoli või Poseidoni templi varemetes, rohkem kui Euroopa Komisjoni aruannetes asub Kreeka nende inimeste silmades.
„Me elame nagu sõjaajal,” ütleb keskealine ajakirjanik käega Ateena peale viidates. Hallisegune juus, heledad silmad. Keskklass on vajunud vaesusse, tööd ei ole, haiglatest on koos (töötuse tõttu sotsiaalkindlustuse kaotanud) haigetega haihtunud ka ravimid, voodikohad ja arstid ning muu küte on asendatud puuvirnadega (sellest see talvekuude tume suits linna kohal). Perekonnad ei jõua enam arveid maksta. Vaenlasteks on pangad, troika ja Kreeka poliitikud. Kuid vastus ei saa olla vasakpoolse Syriza partei ja Alexis Tsiprase ega Kuldse Koidiku käes, kes kõik püüdlevad võimu tippu. Sama võim, nendessamades struktuurides, nendesamade reeglite järgi.
„See ei lähe mitte,” raputab tõsine ajakirjanik pead. „Pärast kriisi, pärast siinses laboris rakendatud päästemehhanisme pole lootustki, et pöördume tagasi samasse punkti, kus olime enne. Kriisi lõpus oleme kõik surnud või kui meil läheb eriti halvasti, siis saavad meist orjad.”
Ainuke mõeldav lahendus on revolutsioon.

6. Hispaania majandusteadlane ja filosoof José Luis Sampedro rõhutas oma ümmargusi prille kohendades ja kähedalt naerdes sageli, et leidub kaht tüüpi majandusteadlasi: need, kes pühenduvad rikaste veel rikkamaks tegemisele, ning need, kes püüavad vaestest teha vähem vaesed.
Nüüd võidavad esimesed. Ja siin­kohal Sampedro enam ei naernud.

7.  Meie elu puudutavate poliitikat kavan­davate ja teostavate institutsioonide kõrval on neoliberalism veel ka üks ühiskondliku sidususe ja teatud subjektiivsuse vorm. Eraldiseisvust, erilisust ülistav individualism erineb Prantsuse revolutsioonis sündinud individualismist, mis eeldab, et lõppude lõpuks oleme oma soovides ja püüdlustes kõik siiski üsna sarnased. Sellegipoolest kaldub vastuseisjate surve ennekõike poliitilise võimu poole, sest meile näib see valitseva süsteemi kõige nõrgema lülina, tunduvalt kergemini mõjutatavam kui turgude võim.
Turud ei võistle valimistel kunagi, ent võidavad alati.
Võitlusväli on seega palju laiem. Ainuüksi riiklike institutsioonide rünnak on sügavama muutuse saavutamiseks umbtee. Sest põhiteemaks on neoliberalism, nii lai ja kõikehõlmav, nagu eelnevalt märgitud. Siinkohal pole kriitikat teha sugugi lihtne, sest tähtis pole see, mida me arvame valitsevast ideoloogiast. Tähtis on käituda, teha ja tunda teistmoodi. Peame hülgama meid teistega vastandava individuaalsuse, metsiku konkurentsi ja alati kasu saamise eesmärgil tegutsemise. See kõik on palju raskem, sest siin ei käi kriitika ainult poliitikute ja turgude pihta, vaid sihitakse palju kõrgemale ja meie ihule tunduvalt lähemale.

8. Tõsiasi, et keegi võib grippi surra, sest teda ei võeta tervisekindlustuse, arstide, haiglavoodite ning -vahendite puudumise tõttu ravile, on julmus, mille poolt ei saa olla ühegi ideoloogia järgi. Pärast Kreeka päästepakette puudub kolmel miljonil kreeklasel ligipääs pea olematuks kärbitud tervishoiuteenustele. Lisanduvad enesetapud. Uuesti on tagasi malaaria. Valitsusel puuduvad vahendid haigusekandja sääse hävitamiseks, nagu ka süstalde ja kondoomide tasuta jagamiseks. HI-viirusesse nakatunute arv on viimase kolme aastaga kasvanud 200% võrra.
„Ühel päeval tuli meie juurde naine küsima vähiravimeid oma haigele abikaasale,” jutustab Ateena äärelinna sotsiaalkliiniku töötaja nukralt. Annetuste toel saavad nad pakkuda tasuta arstiabi neile, kes on riiklikust tervishoiusüsteemist välja tõugatud. „Meil ei olnud talle midagi anda ja ta lahkus nördinult. Kõigest mõni minut hiljem astus kliiniku uksest sisse aga naine, kelle sama vähki põdenud mees oli äsja surnud. Naisel oli käes kilekott kasutamata jäänud ravimitega. Üks õdedest jooksis lahkunud naisele nendega järele ja sai ta enne bussi peale minekut kätte. Naine oli pisarateni liigutatud …”
Kui väärikaks eluks puuduvad igasugused riiklikud sotsiaalsed tagatised, alistuvad inimesed vabatahtlikult.

9. Võimatus ja võimetus ümbritsevat keskkonda mõjutada põhjustab kriisi. Neoliberalism on meid vorminud, voolinud, kasvatanud, ent ei ole kunagi lõpuni edukas olnud. Meis kõigis tuksleb vastupanuvõime.
Meeleavaldused, kõikide nördinute võitlused, avaliku ruumi protestikehadega täitmine on iseenesest olulised ja väärtuslikud mitte ainult konkreetse eesmärgi saavutamiseks ja meeleseisundi väljendamiseks, vaid võimaluste tõttu, mida need ühiskondlikus plaanis avavad. Nende sees ja ümber tekib uus reaalsus. Revolutsiooni toob muutus meie käitumises.
Küsimus ei ole ega saagi olla ainult selles, mida me teeme, vaid see peab hõlmama ka seda, kuidas me teeme ja mille nimel. Poliitiliselt ja eetiliselt. Vastuhakk peab pakkuma teistsuguseid suhtlemis- ja tegutsemisviise, et luua uusi arusaamu, mis on iseenesestmõistetav ning mis ihaldatav. Peame muutma väärtuste võrgustikku ja asetama kapitali kogumise asemel keskseks teemaks elamisväärse elu võimaldamise.

10. Seega tuleb meil rääkida institutsioonidest ja protsessidest, milles osaleme ja mida taastoodame. Rääkida sellest, mis toimub, olles teadlikud oma osalusest selles, mis meiega toimub.
Meil tuleb rääkida Kreekast.