Animafilm „Lendurid koduteel” (Eesti 2014, 16 min), režissöörid Priit ja Olga Pärn, stsenarist Priit Pärn, operaator Urmas Jõemees. Linastub koos filmiga „Tuukrid vihmas” (Priit ja Olga Pärn, 2009) kinos Sõprus.
Priit Pärna loomingut jälgida tähendab olla ootamatusteks valmis igal hetkel. Tema joonisfilmid pole sirgjoonelised, vaid mitmekihilised, need kihid aga kattuvad kohati ja mõjutavad üksteist. Need võivad olla meeldivad ja silutud, kuid ka julged ja hirmuäratavad. Kuigi Pärna kujutatud maailmad pole üldsegi lihtsad ega hoopiski mitte meeldivad, pole neisse tungimine komplitseeritud. Põhjuseks on tema oskus töötada kõigi võimalustega, mida pakub joonisfilm. Vaataja haaratakse Pärna filmi kohe esimese paari sekundiga, hoolimata sellest, kas ta juba tunneb Pärna filme, või puutub nendega kokku esimest korda. Joonisfilm pole Pärna kätes armas ja süütu meedium, vaid meie maailma irooniline peegeldus. Tema lood arenevad tihti küll väikesel pindalal, kuid seejuures uuritakse kõiki selle reaalseid ja ebareaalseid võimalusi. Tulemuseks on üksikute motiivide pidev muutumine, millel on aga loos oma koht. Isegi kui filmis ilmneb midagi juhuslikku, võib see filmi kulgedes sobituda orgaanilise tervikuga või ka muuta täiesti asjade käiku. Niisuguse tulemuse saavutamine nõuab joonisfilmi kui terviku analüütilist haaramist, seega tuleks vältida suurema või vähema kaalu andmist selle üksikutele lõikudele.
Harjunud elukogemuse lõhkumine ning selle killukestest uue reaalsuse ülesehitamine on küllaltki tuntud meetod, kuid ka niisugusel rekontekstualiseerimisel on omad karid. Tulemus ei pruugi olla alati loetav ning just see protsess on paljudele joonisfilmidele saanud komistuskiviks. Pärn kaalub aga nii üksikute mikrokompositsioonide motiivide kui ka makrokompositsioonide vajalikkust. Tugev loogika lubab aga luua julgelt uusi maailmu ja annab võimaluse ehitada stseenid üles rohketele efektidele. Just täieliku vabaduse tõttu saab väiksema pindala piires öelda palju rohkem kui haarates kõike, mis toimub ebakonkreetsemas ruumis.
Pärn tunneb end selles positsioonis mugavalt: tal on oma teemad ja viis, kuidas neid töödelda, kusjuures tema loomingu kontekstis iga kord uuest vaatenurgast. Lähteolukorrad, mille ta avab filmi sissejuhatuses, võivad olla suvaliselt kummalise vormiga, kuid Pärn suudab need sellest hoolimata talle omase huumoriga edukalt legitimeerida. Niimoodi leiame end valitud reaalsuse asjaolude pöörises ja iga järgmine situatsioon näitab esialgset motiivi hoopis uues valguses. Tänu kohati ilmnevale sürreaalsele positsioneerimisele saab lõputult paljastada üha uusi kihte ja võimalusi, kuid just Pärna valik ja tema selge pilt, kust ja kuhu peab meeleolu ja lugu suunduma, tagavad tema joonisfilmide orientatsiooni.
Pärna loomingus esile kerkiv motiiv või pigem teema on mehe ja naise kooselu. Pole üllatav, et suhted ei ole tema esitluses just romantiliste hulgast. Ta riietab mehed ja naised lahti, kas siis füüsiliselt või piltlikult, ning tänu sellele saame olla nende soovide, hirmude ja fantaasiate tunnistajaks, olenevalt igaühe hingeseisundist. Mõnele võib taktituna tunduda Pärna viis neid suhteid välja joonistada, kuid temale tüüpiline poeetika eeldabki teatud sotsiaalset ebakorrektsust. Mainitud vastasseis ei saa jääda lihtsalt ilma väikese provokatsiooni ja musta huumori annuseta.
Erand pole ka Pärna viimane film „Lendurid koduteel”, mis on lavastatud koos abikaasa Olgaga. Pärnad ei otsi lendurite filmis äärmusi, vaid pigem lammutavad täiesti tavalisi olukordi või suhtekonflikte. Nende loominguline koostöö on kujundanud märkimisväärselt nii filmi tooni kui ka kunstilisi väljendusvahendeid. Kui Priit süvendab jätkuvalt oma oskusi loojutustaja ja stsenaristina, siis Olga rikastab tulemust võrdväärselt oma naiseliku puudutusega. „Lendurid koduteel” on teine film nende ühiselt kavandatud triloogias, mis sai mõtteliselt alguse 2009. aasta filmiga „Tuukrid vihmas”. Triloogia kontseptsiooni järgi on filmid esmapilgul vastandid, kuid pealispinna all on need temaatiliselt tihedalt seotud. Mõlemad on pühendatud mehe ja naise ühtekuuluvuse teemale, kumbki omal moel.
„Tuukrid vihmas” on lugu sukeldujast, tema abikaasast ja nende võimetusest koos elada. Mees töötab kogu päeva, Naine aga öösel. Nad kohtuvad ainult söögilaua taga, ainsaks kontaktiks on põgusad suudlused, tervitused ja ka hüvastijätud. Võimetus on olemas igas eraldi olukorras. Mees ootab õiget momenti, millal sukelduda päästetööks ookeani, kuid seda lükatakse kummalistel asjaoludel pidevalt edasi. Naine tahab pärast rasket tööd rahulikult magada, kuid temast saab alati uue õudusunenäo ohver. Mees elab oma maailmas üksi ja Naine ei suuda sellesse siseneda.
Filmis „Lendurid koduteel” on samuti tegemist selliste meeleoludega, kuid omamoodi. Viimases Pärnade filmis näeme kolme piloodi rännakut. Nad on (nähtavasti pärast lennuõnnetust) sattunud kõrbesse ja rändavad tühjas ruumis kodu poole. Oleme nende fantaasiate ja naiseigatsuse tunnistajateks. Nad kogevad samuti tahtmatut lahusolekut, kuid käsitlevad seda teisiti. Triloogia teine osa on tegelikult esimese antitees. Kui sukelduja on oma naisele iga päev füüsiliselt lähedal, kas või üürikest aega, siis piloodid ei saa oma naisega koos olla. Esimeses unistab sukelduja naine, teine film keerleb meeslendurite ettekujutuste ümber. Filmis „Tuukrid vihmas” ollakse sõna otseses mõttes vee-elemendi vangistuses ja „Lendurid koduteel” on paigutatud ebasõbralikku põuasesse kõrbekeskkonda. Sukelduja suutmatus võtta midagi ette oma igavese lahusoleku osas on vastuolus pilootide sooviga koju jõuda ja taastada harmoonia oma elus.
Tänu proaktiivsetele peategelastele pakub „Lendurid koduteel” rohkem võimalusi paljastada meeste sisemaailm ja anda sellele nimi. Jõupingutused ületada kõrbes ekseldes saint-exupérylik saatus parodeerivad tegelikult vaenulikus maailmas kulgevat kujuteldavat sõjameest, keda keegi kodus ootab. Ebavõrdset võitlust selle miraažiga rõhutab veel liivaanimatsioonitehnika. Õhuke liiv, mida kasutatakse nii kontuuride loomisel kui ka figuuride täitena, voolab loo jooksul üle ääre ja selle järjest kasvav kogus uhab kõik kaduvikku. Samasuguses elusituatsioonis on ka kolm pilooti. Neil pole midagi, üksnes lõpmatu kogus üksildust, millest nad peavad läbi rändama, et jõuda soovitud eesmärgini. Soov vabaneda üksildusest toob aga kaasa ka muud ebameeldivad asjaolud, nimelt ettekujutused sellest, mis asub käidava tee lõpus. Tühjuses ei häiri piloote ükski füüsiline aisting. Sensuaalne naisekeha hõivab aga nende meeled ja nad lasevad end üsna kiiresti kaasa kiskuda omaenda meelepetete kutsest. See võimendub ühemõttelistes seksistseenides, mis on teravas vastuolus pingega, mida sisaldab „Tuukrid vihmas”. Alastus ja ühtimine on pilootide pingutuste projektsioon, mida üheskoos jagatakse, kuigi igaüks neist ihkab oma versiooni ega taha seda tegelikult isegi kokkukuuluvuse nimel oma sõpradega jagada. Sellest hoolimata on nad selle ebameeldiva olukorra ees koos. Nad rändavad koos, aga intiimsed hetked on neile peaaegu transtsendentaalse tähendusega. Nii nagu Pärnade tsiteeritud ida kultuuris on armastuse akt tihedalt seotud vaimse eluga, on igatsus pilootidele ainus viis koju jõuda.
Priit ja Olga Pärn pole siiani veel täpsustanud, millal nad kavatsevad triloogia lõpetada. Kui see juhtub, on vaatajal võimalus näha, missugusel märkimisväärsel viisil „Lendurid koduteel” edasi areneb ning kuidas järgmine film oma eelkäijat täiendab.
Tõlkinud Iivi Zajedova