Hiina kultuuriruum on eripalgeline ja nii leiame Veneetsia arhitektuuribiennaalil kuus paviljoni, mis esindavad n-ö sinosfääri: Hiina Rahvavabariigi paviljoni „Mäed mägede taga” („Mountains beyond Mountains”), erihalduspiirkondade Hongkongi „Olemuslikult Hongkong. Delta Neli 1984–2044” („Fundamentally Hong Kong. Delta Four 1984–2044”) ja Macao „Õnne eesõu” („Happiness Forecourt”), Pekingi „Läbi Hiina linnade” („Across Chinese cities”) ja vähem piirkonnaspetsiifilise näituse „Kohanemine” („Adaptation”), mis pühendatud arhitekti elukutse eripärale kinnisvarabuumi tingimustes. Ning mõistagi on eraldi esindatud Taiwan, näitusega „Linlikud interjöörid” („Urban Interiors”).
Hiina Rahvavabariigi paviljoni kese on filosoofia, millele on rajatud Hiina traditsiooniline arhitektuur. „Sellest, mis on muutunud viimase 100 aasta jooksul modernismi pealetungiga, on palju olulisem see, mis on püsinud muutumatuna 4000 aastat enne seda,” leiab kuraator Jun Jiang. Näituse kujundus ongi justkui hiina filosoofia ruumiline väljendus: luuakse pilt keskkonnast, milles ja mille arvelt on XX sajandil Hiinas võrsunud modernism. Hiina mõtte kohaselt on kogu elu allutatud fraktalisüsteemile: iga ese on osa perekonnast, perekond osa kogukonnast, kogukond riigist, riik maailmast ja maailm universumist. Ning iga maja kasvab välja kohast ning inimestest, kes majas elavad. Seetõttu tehti enamiku hoonete plaanid platsil, ehituse käigus. Traditsiooniline Hiina asula on ehitatud savist ega pane seetõttu ajaproovile vastu. Arhitektuur oli kaduv nähtus, seevastu maastik, kus see kerkis, arhitektuuri seisukohalt igavene.
XX sajandi alguses naasid Ühendriikidest esimesed seal õppinud hiinlasest arhitektuuritudengid ning hakkasid ehitama Beaux-Arts’i stiilis hooneid. Hiljem ammutati inspiratsiooni ka Nõukogude Liidust. Rahvuslased võtsid uue stiili rõõmuga vastu, kuna see edastas sõnumit, et Hiina on mõjuvõimas riik, mis on üle koloniaaljõududest või kapitalistliku lääne survest. Läänelik lähenemine arhitektuurile juhatas sisse ka muutused ehitusprotsessis, mille tulemusena ollakse nüüd olukorras, kus tervetest küladest saavad n-ö Shenzheni kiirusel autoteed ja kaubanduskeskused – enam ei saa rääkida maastiku, arhitektuuri ja inimese fraktaalsest ühtekuuluvusest. Raudbetoon on allutanud endale spirituaalse maastikku kirjutatud igavikulisuse.
Hongkongi paviljon, mille kuraatoriteks Alvin Yip, Liu Heng Doreen, Ivan Fu ja Janet Lui, illustreeribki seda, kuidas hiinlased on viinud n-ö lääneliku kohaloome meetodi uuele tasandile, mille kõrval kahvatuvad kõik selle algsed variandid. Paviljon käsitleb Hiina erihalduspiirkonna Hongkongi integratsiooni Pearl River Deltaga, osaga Mandri-Hiinast, mis oli veel 1978. aastal soine põllumajanduspiirkond, kus elanikkond oli jaotunud pisikestesse küladesse. Viimase 30 aastaga on PRD läbi teinud niivõrd intensiivse linnastumisprotsessi nagu ei üksi teine senises maailma ajaloos: linnaelanike osakaal on tõusnud 28%-lt pea 85%ni. Edasi saab minna ainult veel radikaalsemaks. 2008. aastal avalikustas Hiina valitsus plaani, mille kohaselt liidetakse piirkonna üheksa suuremat linna: Shenzhen, Dongguan ja Huizhou idas, Zhuhai, Zhongshan ja Jiangmen läänes ning Guangzhou, Foshan ning Zhaoqing üheks megapoliseks. Tegemist oleks Eesti riigist suurema mitmetasandilise liitlinnaga, kus ka pikim vahemaa oleks läbitav ühe tunniga ning elanikkond küüniks 70 miljonini.
Plaan puudutab enamat kui pelgalt infrastruktuuri: inimeste ligipääsu avalikele teenustele nagu haridus, tervishoid ja pension määrab praegu sünnikoht, ent lähiaastatel need haldusüksuste piirid kaotatakse. Ametlikult hõlmab plaan üheksat linna, kuid tegelikult puudutab integratsioon ka Hongkongi. Vastavalt „ühe riigi, kahe süsteemi” poliitikale on Hongkong Mandri-Hiina suhtes autonoomne: seal on oma valuuta, oma tolli- ja immigratsiooni- ning õigussüsteem ning oma liikluseeskiri, mis näeb ette vasakpoolse liikluse. Võimalik, et pikemas plaanis seisab Hongkongil lihtsustatult ees valik, kas liituda Pearl River Delta megatsooniga ning loobuda oma eripärast, sh demokraatlikust riigikorrast, või jääda kõrvale ja marginaliseeruda.
Hongkongi eeskuju Pearl River Delta loomisel on olnud äärmiselt mõjus: kogu sealne praegune ja tulevane tihe linlik keskkond on üles ehitatud hongkonglikke arhitektuuri põhitõdesid silmas pidades.
Pikemalt vääriks käsitlemist ka Pekingi paviljon, kus jutustatakse vana Pekingi kadumisest, mh Mao Zedongi katse tõttu muuta see tööstuskeskuseks ning hiljem 1980ndatel piiride avamisele maailmamajandusele.
Selle kõige kõrval mõjub Taiwani paviljon küll toreda mõttevälgatusena, ent osutub pisut pinnapealseks. Taiwanit püütakse jätkuvalt esitleda kui iseseisvat riiki, ka paviljoni asukoht on valitud Veneetsia rahvarohkeima väljaku lähikonda.
Ajalugu muutvad sündmused ei leia aset ruumilises vaakumis, vaid majades, linnades ja maastikes. See, mis juhtub poliitikas, tungib ühel või teisel moel ikka arhitektuuri ja kohaloomesse ning seeläbi ka arhitektuuribiennaalile.