1998. aastal oli „Valiku vabaduse” näituse edasiviiv mõte eelkõige uurimuslik: revideerida 1990ndate kunstimuutusi ja tuua sellest esile parim, samuti meelitada kunstnikelt välja vabaduse monumendi ideelahendusi.

Sümptomaatiline, et see, millest 1998. aastal ja hiljem ühiskonnas palju räägiti, hakkab materialiseeruma veebruaris 2008: Vabaduse väljakul pannaksegi püsti Vabadussõja võidusammas. Ideekavandite võistluse võitjateks ei osutunud tuntud kunstnikud-skulptorid-arhitektid, vaid tundmatud tudengid. Tulemus pole, nimetatud projekti osas kunstnike meeleolusid pikaajaliselt jälginule üllatav.

Nüüd, 2008. aastal, tuleks siis alustatut jätkata. Siinkohal struktuurist ja printsiipidest.

1. Kümne aasta taguse „Valiku vabaduse” näituse kogemusest võtan kaasa märksõna „uurimuslik”. Kui tekib oluline sisuline seos mõne vana klassikalise kunstiteosega, võib ka seda eksponeerida.

2. Ajakirja kunst.ee tegijana võtan oma igapäevatöö kogemusest üle märksõna „ajakirjad ajakirjas”. See tähendab, et nii nagu ühe ajakirja sees on alati 2–4 ajakirja, mis selgelt eristuvad, võiks ka ühe näituse sees olla mitu näitust ehk näitused näituses. Ruumikujundus peaks selgelt eristama huvigrupid ja seltskonnad kunstielu sees, mitte esitama kõike n-ö massina, kus kunstnikud üksteise tasalülitavad. Selleski peaks väljenduma näituse uurimuslikkus.

3. Soovin teha koostööd huvigruppide seest esile tõusvate kuraatoritega.

4. Näituse sisu osas arvan, et ühtainust teemat polegi vaja (mis on ülevaatenäituste puhul nagunii utoopia, sest iga kunstnik teeb seda, mida ta parajasti teeb, ja teemade külgekleepimine ongi kunstlik). Näitus võiks esindada nii sooja inimlikku rohujuure tasandit kui ka spektri teise otsa külma kriitilist teaduslikku tasandit.

Pealkirja “Vabaduse väljak” on näitusele andnud Liina Siib. Ühelt poolt on see viide “Valiku vabaduse” näitusele, teiselt poolt aga distantseerutakse sellega veelgi tugevamalt liberaalkapitalistlikest utoopiatest seoses vabaduse mõistega.

Vabaduse väljak on Tallinna ja Eesti esindusväljak, teiselt poolt aga kunstnike endi otsuse põhjal valitud paik: ehitati ju Kunstihoone siia 1934. aastal kunstnike juhtimisel ja kunstnike rahaga ning see oli kuni 2006. aastani – Kumu valmimiseni – ainus spetsiaalselt kunstile ehitatud hoone Eestis. Paljudel kunstnikel on seal ateljeed. Nii ristuvad sellel väljakul avalikkus ja privaatsus ning vastavalt ka võim nii makro- kui mikrotasandil. Loomingu kaudu väljendab kunstnik oma võimu mikrotasandil. Väljakule aga tullakse kokku selleks, et omavahel suhelda ja uudiseid vahetada. Näitus “Vabaduse väljak” ei peaks kõnetama publikut mitte anonüümses kantseliidis, vaid elava inimese elavas keeles, mille släng ja murrakud näitavad keele elujõudu.

Ehkki näitus ei kuulu EV 90. aastapäeva ametlikku programmi, ei õnnestu ei korraldajatel ega osalejatel jääda meie riigi aastapäeva seisukohalt kontekstiväliseks, kui seda taotletakski. Soovin igati usaldada kunstnikke.

Aastanäitusel esineda soovivatel kunstnikel palun esitada konkreetse töö projektikirjeldus või kavand Heie Treierile  (tel 517 2118, heie@sirp.ee) või Eesti Kunstnike Liitu  (kuni  31. X) aadressil EKLi sekretär, Vabaduse väljak 6, Tallinn 10146.