Flo Kasearu esimene isikunäitus „Konnaga kaevus on raske rääkida merest” on valminud kunstniku õpingute ajal Berliini kunstiülikoolis (Universität der Künste). Tundes Flo Kasearu peamiselt tema varasemate maalide, pangaprojektsioonide ja omamoodi firmamärgiks saanud performance’i „Eesti skulptuur” järgi, võin öelda, et ta jätkab valitud kursil ja arendab edasi teemasid, millega on seni tegelenud.
„Konnaga kaevus” on Flo Kasearu võtnud ette kohutavalt keerulise ja kompleksse küsimuste puntra ja üritab seda otsast lahti harutama hakata. Näituse keskseks ja kõige sümptomaatilisemaks teoseks pean videot „Mulgi reisid”, mis tekitab vägagi vastuolulisi tundeid ja esitab samas kõige aktuaalsemaid küsimusi. Situatsioonis, kus natsionalistlikud meeleolud on elujõulisemad kui kunagi varem, on kunstnik tulnud välja (muinas)looga, mille läbiv narratiiv on järgmine: eesti rahvariietesse rõivastatud naine tutvustab Berliinis Eestit. Siinkohal on just sümpaatne see, et kunstnik on välja tulnud looga, mitte ei mängi lippude, hümnide, suitsupääsukeste jms rahvusriigi sümboolikaga. „Mulgi reisides” annab suveniiritööstuse ühe lemmiktoote sarnanev tegelane häälekalt infot (riigi pindala, taimestik) metroorongides, jagab voldikuid, tänab tähelepanu eest ja läheb edasi. Hiljem pärandab ta oma instrumendid (rahvariided) edasi ühele tüdrukule, kes arvatavasti missiooni jätkab. Julge ja hullumeelne peategelane käitub kui vabatahtlik misjonär, isehakanud diplomaat, kes on võtnud oma kohustuseks rääkida inimestele tänaval sellisest väikeriigist nagu Eesti. Mõjudes Jehoova tunnistajana, aga ka müügiagendina, äratab tema tegevus idee Eesti riigist kui religioonist ning samas ka riigist kui turuloogika järgi käituvast firmast (mõelgem kas või suurejoonelisele riigibrändile „Welcome to Estonia”). Hirmuäratavaks muutub see muinasjutt siis, kui hakata ette kujutama seda liikumapanevat jõudu ehk siis seda ajupesu (etnosepõhine rahvuslik identiteet), mis niimoodi motiveerib ja fanaatiliseks muudab. Kas rahvuslikud tunded võivad olla niivõrd võimsad nagu Jumal või raha, et inimese vabatahtlikult sellisele meeleheitlikule tegevusele ajavad? Kohaliku marurahvusliku õhkkonna taustsüsteemis oleks ehk asjakohane küsida, kas leidub mingit mõistuspärast seletust, miks on Eestist teadmine nii oluline?
„Mulgi reiside” kõrvalteema, mitte vähem relevantne kui etnilise rahvusluse küsimus, on töö (inglise keeles „labor”). Mitte romantiline idee armastatud tööst, vaid töö, millel on kaubeldav hind, kusagil aga on turg, kus käib oskuste ja võimete ost-müük. „Mulgi reiside” idaeurooplasest peategelane teeb läänes omal algatusel tasuta tööd. Selle loo taustal võiks rääkida laiemalt tööjõu migratsioonist Idast-Euroopast läände ja kogu säärase liikumisega kaasas käivast probleemistikust: töötajate õigused, kohustused, elamine võõral maal ja võõras kultuuris, multikultuurse ühiskonna kogemus jne. Keegi ei tea täpset arvu, kui palju eestlasi (leedulasi, ungarlasi) teeb Lääne-Euroopas vähem või rohkem musta tööd ega seostagi oma tulevikku enam päritoluriigiga. Milline on selle kontingendi identiteedi kandev narratiiv?
Kokkuvõtteks võin öelda, et Flo Kasearu tegemistel tasub kindlasti ka edaspidi silm peal hoida. Tegemist on kunstnikuga, kellel on midagi öelda, ning see, millest ta räägib, pole pseudoproblemaatika. Ainus kriitiline märkus, mis selle näituse kontekstis tuleb teha, käib näituse kui formaadi kõige olemuslikuma osa kohta: jääb ebaselgeks, milline on kunstniku enda positsioon. Milline on Flo Kasearu enda (kriitiline) suhtumine küsimustesse, mille ta nii resoluutselt on vaataja ette asetanud? Elame-näeme, ehk tuleb edaspidi ka kunstikult vastus.
Kuidas igapäevaelust saab kunst
Kunst on kaasaegne siis, kui ta on banaliseerunud. Õilsa maalitehnoloogia omandanud kunstnikud peavad iseendaga kohutavat võitlus selle nimel, et banaalseks saada. Kaido Ole on üks neist, kes nihestab oma maalijavõimeid, kuid kuna tal on omapärane huumorimeel (kuiv ja vaimukas), ei tee ta argise banaalsuse ja kõrget kunsti mõtestava glamuuri võitlusest melodraamat. Mis saab olla banaalsem elust? Praegu ongi mittekunsti aeg, kus kunstist saab elu ja kunstnikust on saanud kollektiivse elu arhivaar.
Kontseptuaalse taustaga Ole kunst on esteetiliselt alati cool, väljapeetult jahe, moodne, täpne ja seda sorti jäigastunud vormikeelega, mis viib vaataja segadusse. Mis seal häbeneda: Ole kunst on elujaatav. Viimaste aastate kunstist rääkides ei saa läbi tõsiasjata, et visuaalset kultuuri ei huvita enam muu kui poliitika ja esteetika suhted. Suhe on võtnud ettearvamatu pöörde ja pritsib poliitilisi stsenaariume igat laadi kunstnikele. Paistab, et isegi kõige apoliitilisemal kontseptualistil, kelleks Olet pidasin, on selles mängus käsi sees.
Kes oleks oma meedia piiratusest paremini informeeritud kui maalija? Parim vahend poliitilisteks seisukohavõttudeks on videokunst ja seetõttu näemegi Vaalas Kaido Ole videoteost „Hümn”. Kahel eraldi asuval projektsioonil ketrab Eesti hümni sõnahaaval laulda hulk kenasid inimesi. See ei ole siiski karaoke. Video käsitleb riiklikku sümboolikat, sest peale hümni on kaadris ka rahvuslipp.
Kasutades eesti rahva hulgas valitsevat kirglikku huvi riikliku sümboolika vastu, võiks võtta meie meedias vohavad mõtteavaldused kokku kahe banaalse tõe kujul. Riikliku sümboolika käsitluseks on põhimõtteliselt kaks võimalust. Esimene ja kõige tuntum pakub riiklike sümbolite fetišeeritud käsitlust, milles üksteist toetavad sakraalne, müstiline ja militaarne kujutamisviis. Selle muljetavaldava suuna loojateks olid natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit. Seoses probleemidega Vabadussamba kehvade kavandite pärast on eesti poliitikud teatanud, et aeg on ebasoodus riiklike tähiste ja mälestusmärkide püstitamiseks. Absoluutselt õige tähelepanek, sest muljetavaldava riikliku sümboolika või monumendi tootmiseks on möödapääsmatult vajalik mõne sadistliku superegoga diktaatori olemasolu, kelle isakuju najal võiks kosuda kunstnike sotsiaalne libiido. Teine tee on esteetiline, mis neutraalset profiili hoides puht vormilise küljega.
Ole on valinud kolmanda tee – suhtluse. Suhtluskunst on praegu trend, milles kunstnik toodab objektide asemel situatsioone ja sündmusi. Siin ei paku kunst enam staatust, vaid ehtsat suhtlemiserõõmu. Rõõmust on asi siiski kaugel: Ole intervjuust võib lugeda, et kuna hümni sõnad on talle suuresti vastuvõtmatud, on tal hümni raske laulda juba sisuliselt. Ometi näeb lauljate seas ka Olet, kuigi meie seda teada ei saa, mis ta lojaalsusakt võis maksma minna.
Ole töösse pole lihtne sisse elada, sest video on sündmustevaene, inimesed seisavad ja laulavad kaamerasse rahvushümni. Paljudel on piinlik ja seda ebamugavustunnet see video tasapisi tuvastab. Käitume lorilaulu lauldes teisiti kui hümni lauldes ja püüame seepärast teha „hümnilaulja nägu”. Sujuvalt, Eesti rahvuslipu taustal ja hümni toel, lükkab video sisse kontrolli teema. Kontroll on järjekordne kuum teema nüüdiskunstis. See mõiste sisaldab müriaadi ühikut vägivalda, kahtlustusi, ebakindlust, pahategusid, karistust. Praegu meenutabki poliitiline narratiiv kunstis mõneti politseiseriaali.
Niisiis, hümn distsiplineerib inimest. Neid asjaolusid kõrvale jättes peab tunnistama, et Ole videos on optimismi, mõnest esitusest paistab isegi rahulolu välja, kuid kordan veel kord: see töö ei ole meeleavaldus, vaid jutustus strukturaalsest vägivallast igapäevaelu tasandil.
Skulptori joonistused
Skulptorid on tuntud sageli heade ning omapäraste joonistajatena. Seda kinnitab ka Roman Timotheuse näitus. Timotheuse puhul võiks isegi öelda, et ta sündis „pliiats peos”, sest joonistada armastas ja oskas ta varasest lapsepõlvest peale. Ehkki ta vanemad ei ta
htnud midagi kuulda poja suurest soovist saada kunstnikuks, pürgis noor Timotheus olusid trotsides unistatud eesmärgi poole. Juba 1921. aastast õppis ta Tartu Pallases, kus ta küll töö kõrvalt sai käia vaid ühe semestri õhtustel krokiidel. Ent nagu varemgi, joonistas ta kogu aeg palju iseseisvalt. 1928. aastal leiab ta uuesti Pallasest, seekord maali õppimast, ning siis tutvub ta ka Ado Vabbe käe all graafiliste tehnikatega. Vabbe mõju on tunda praegusel näituselgi kunstniku väikestes kuivnõelades. Vabbe hindas graafikas pisikest formaati, intiimsust, niisugust graafikat, mille saab nagu pärlikarbi võtta peo peale, lähedalt imetleda. Timotheuse parimad väikesed kuivnõelad on valminud sõja-aastail ning näituselt saab neid ka osta („Lugemas”, 1942; „Uppunu juures”, 1943). Sõjapäevade ärevust on sulejoonistuses „Varjendisse” (1942), kus on kujutatud pommihirmus põgenevaid inimesi.
Timotheuse joonistuste kogust on hinnatud kolmele tuhandele tööle, ent enamik sellest hävis sõjapäevil. Harva on Timotheus joonistades rõhutanud vormi plastilisust, toonud esile valguse ja varju kontrasti. Laadilt on ta joonistused improviseerivad, voolavalt kerge kontuurjoonega, mis siin-seal artistlikult katkeb. Esmapilgul üksnes visandid, milles ei puudu ometi peenelt tabatud meeleolud, oma aja hingus. Näitusel eksponeeritud töödest võiks esile tõsta varasemaid akvarelliga koloreeritud sulejoonistusi („Akt”, 1930; „Naine lapsega”, 1930ndad), mahlakaid elupilte ja teatraalseid stseene, kindlasti ka südamlikke laste portreid kunstniku mitmest loomeperioodist.
