Turnage’it iseloomustatakse kompromissitu, isegi raevuka omaenda raja otsijana (The Scotsman: „Ületamatult jõhker sell klassikalises muusikas”). Salvatore Sciarrino, NYYDi teine helilooja-peakülaline, pole omal kombel mitte vähem sõltumatu. Veendunud autodidaktina, vabana ette antud struktuuridest ja teooriatest, on ta kujundanud ainuomase esteetika, mis keskendub heli ja vaikuse üleminekualale. Ensemble Algoritmo Roomast esitab portreekava, mida juhatab paremaid Sciarrino tundjaid Marco Angius. Meie Ansambel U: kontserdi taotluseks on luua „mentaalne ruum”, kus Sciarrino mõtteviisiga suhestuvad siinsete komponistide uudisteosed.

György Ligeti looming avab, lõpetab ning läbib festivali, auavaldusena XX sajandi helikunsti nüüd lahkunud teerajajale ja mõjutajale. Nagu Sciarrino ja Turnage, jõudis ka Ligeti varakult täiesti isikupärase muusikanägemuseni. Tema puhul sattus see aga kiiresti rahvusvahelise kultuuriavalikkuse tulipunkti ja on osutunud inspiratsiooniallikaks tervetele suundadele ning järjest uutele komponistipõlvkondadele. Täna ERSO, Latvija segakoori ning Tõnu Kaljuste esituses kõlav reekviem on varase Ligeti tähtteos, mis võtab kokku ta tollased otsingud. Reekviem (nagu ka lõppkontserdi „Atmosfäärid”) on kinnistunud kultuurilukku veel haruldase juhtumina, kus avangardmuusika puudutab paljumiljonilist publikut – Stanley Kubricku filmis „2001: kosmoseodüsseia”. Kontserdi juhatab sisse Ülo Kriguli Ligetile pühendatud installatsioon, koraalifantaasia „…Wachet auf… die Stimme!” sajale äratuskellale.

NYYDide tavapäraseks põhiteljeks on eesti komponistide uute teoste esiettekanded, seekord on neid 12, Helena Tulve „extinction des choses vues” on neist ulatuslikem. Esmakordselt kõlab Eestis Erkki-Sven Tüüri akordionikontsert „Prophecy”. Eestlaste uudisteoseid esitavad ka välisesinejad: neist nimekamad on Ensemble 2e2m ning Ensemble Phoenix. Eestist osaleb rida paremaid uue muusika interpreete, lipulaevast NYYD Ensemble’ist noorte kvartetini TetrArchi.

Kümme NYYDi! Kokku üle 150 uudisteose esiettekande, kammermuusikast sümfooniliseni, kammerooperite ja multimeediaprojektideni. Festival on meie õuele toonud olulisemad nüüdisheliloojad nagu Steve Reich, Philip Glass, Magnus Lindberg, Kaija Saariaho, Tristan Murail, Gavin Bryars, Brett Dean jt. Esinejaid on saabunud Euroopast USA, Jaapani ja Austraaliani, nende hulgas absoluutseid tippe nagu Ensemble Modern, London Sinfonietta, IRCAM, Arditti Quartet, Kronos Quartet, Nieuw Ensemble jt. Eesti muusika kavad on siit jõudnud mitmele poole Euroopasse ja USAsse, kajastusi on ilmunud juhtivates rahvusvahelistes muusikaväljaannetes.

Millise vapustusena pidi Ligeti „Atmosphères” mõjuma esiettekandel akadeemilise avangardi mekas Donaueschingeni muusikapäevadel aastal 1961 – teose lõiketera pole ju nürinenud ka praegu. „Atmosphères” on tegelikult vilkunud NYYDide visandites algusest peale. Mulle meeldib mõelda, et seda sai spetsiaalselt hoitud ümardava NYYDi lõpetamiseks. Austusavaldusena visioonile ja julgusele, mis ületab aja.