Saksamaalt pärineb üks tänuväärne ettevõtmine, portaal Lyrikline, mis, nagu selle tutvustuses öeldakse, loob luule abil sildu keelte ja kultuuride vahele. Selle eestvedaja on 1999. aastast saadik kirjanduskeskus Literaturwerkstatt Berlin koostöövõrgustikuga 40 riigis. Eestis on Lyrikline’i partner Eesti Kirjanduse Teabekeskus (EKT).

Luuleportaalis Lyrikline on üles laaditud hulk nüüdisautorite luuletusi originaalkeeles, lisatud on tõlkeid ja mitte ainult suurkeeltesse, vaid paljudel juhtudel ka väiksematesse või eksootilisematesse, näiteks läti või islandi keelde. Portaali alapealkiri „Kuula luuletajat!” („Listen to the Poet!”) viitab aga selle eriti sümpaatsele küljele: luuletustega kaasnevad originaaltekstide salvestused, kusjuures on need sisse lugenud autorid ise. Iga autori kohta on lisatud ka foto ja lühike biograafia. Arvudes: Sirbi trükkimineku hetkel on Lyrikline’is 993 luuletajat 8988 luuletusega 63 keeles, tõlkeid on 12 724.

Lyrikline’i külastaja võib luuletustele läheneda veel mitmel moel. Võib lugeda-kuulata neid tekste, mida pakuvad mõne maa luuletajad (Albaaniast Zimbabweni). Või just neid, mis on tõlgitud valitud keelde (nt eesti). Või neid, mis on kirjutatud kindlas vormis (nt ood) või kindlal teemal (nt talv). Ja muidugi neid, mille on kirjutanud mõni kindel luuletaja: autorid leiab ka lihtsalt alfabeetilises järjekorras.

Eesti luuletajaid on Lyrikline’is praeguseks üheksa: Maarja Kangro, Veronika Kivisilla, Igor Kotjuh, Hasso Krull, Asko Künnap, Maria Lee, Kaur Riismaa, Jürgen Rooste ja Elo Viiding. Elle-Mari Talivee EKTst selgitab: „Lyrikline on võimalus tutvustada eesti luulet maailmale ja tegelikult tahaks, et seal oleks kohe hästi palju eesti poeete, ent protsess käib üsna aeglaselt: Lyrikline’i võlu on ju just selles, et luuletaja on oma teksti ise linti lugenud. Aga küll lisanduvad!” Järgmistena luuaksegi fs-i, Doris Kareva ja Birk Rohelennu luulelehed.

Kuidas üldse autoreid ja tekste valitakse? Talivee: „Esmajärjekorras on panustatud loomingu avalikustamisel nende luuletajate puhul, kes tahaksid esineda teiste maade luulefestivalidel, sest Lyrikline on koht, kust selliste festivalide organiseerijad nad leiavad. Oleme luuletuste valimisel lähtunud sellest, et oleks võimalikult palju ühe teksti tõlkeid: mida rohkem tõlkeid, seda rohkem inimesi saab seda kogu maailmas lugeda. Luuletusi valitakse autoriga koos, ka tõlkijad on aktiivselt oma sõna öelnud, näiteks tõlke uuesti üle vaadanud ja mõnikord midagi värskendanud. EKT on sageli tõlkeid ka tellinud, samuti nii mõnigi luuletaja.”

Luuletuste salvestuste kuulamine on kahtlemata hea võimalus jälgida mõne tundmatus keeles kirjutatud teksti hääldust ja rütmi. Aga mitte ainult. Talivee viitab olulisimale: „Vahva on see ka, et kui mõni luuletaja on alguses öelnud, et konkreetne tekst on ainult lugemiseks, ja salvestus ei anna midagi juurde, siis pärast on nad ise ka rõõmsad, et ikkagi lugesid linti – ja annab küll salvestus sageli midagi tabamatut juurde, ikka selle luuletaja enda rõhu, tõlgenduse, hääle.” Nõus, ehkki on oht, et luuletaja enda mõjuv esitus hakkab edaspidi varjutama igat järgmist interpretatsiooni. Kas või Jürgen Rooste ja tema „milleks on vaja luulet” – kes neid suudaks lahuta?