3. septembril peeti Kadriorus Eduard Vilde muuseumis kirjanduse sügislaata ning vesteldi ajaloo ja kirjanduse teemal. Salong jäi publikule kitsaks, nii et paljud kuulasid ukse taga. Millest räägiti?
Ajaloo torked
Esimeses vestlusringis „Ajaloo torked” osalesid kirjanikud Eeva Park ja Imbi Paju. Suures osas käsitlesid nad omaenda kogemusi mitmetes riikides ja režiimides, korduvalt kõrvutati Eestit, Soomet, Saksa- ja Venemaad.
Paju võrdles ajaloo kirjutamist psühhoteraapiaga. Ta leidis, et palju oleneb rahva intellektuaalsusest ja kultuuriteadvusest, et ei hakataks oma minevikus iseennast süüdistama, nt kuidas Soome hakkas vastu ja meie ei hakanud. Seesugune suhtumine oleks patoloogiline. Klammerdumine mingisse uskumusse, võimetus analüüsida ja mõtestada ongi ajaloo torge. Mis puutub Soomesse, siis pidi naaberriik samamoodi alluma Nõukogude Liidu survele ja alles nüüd ollakse võimeline sellest rääkima. Osutati ka Saksamaa järjepidevale mälutööle ja millegi sellesarnase puudumisele Venemaal. Minevikuvalust, kui sellega ei tegeleta, saab aga patoloogia, viha, otsitakse süüdlasi ja tahetakse kätte maksta.
Räägiti inimeste kohanemisest võimuga. Paju nentis, et ehkki alati on kaasajooksikuid, vastuhakkajaid või ohvreid, läheb enamik võimuga kaasa. Park märkis, et Nõukogude Eestis ei olnud küsimus ainult ellujäämises, vaid kuidas võimalikult hästi ellu jääda, ja see teeb pildi keeruliseks.
Käsitleti päevapoliitikat: Soome välisministri Erkki Tuomioja seisukohti, Ukrainas toimuvat ja selle eelmänge, Euroopat võrreldi alkohooliku kaassõltlasega. Viidati hirmule kritiseerida Nõukogude Liidu elukorraldust. Oma „Tõrjutud mälestuste” (2007) saksakeelse tõlke esitlemise eel meenutas Paju, kuidas Saksa kirjastused ei julgenud raamatut seni tõlkida, sest siis võib neil olla advokaate vaja. Nüüd, kui raamat ilmub, on see „varustatud” Toomas Hendrik Ilvese ja Edward Lucase eessõnaga.
Päris pikalt võrreldi ka eesti ja soome avalikkuse erinevat suhtumist kirjanikku. Park: „Sa pead siin olema nii tagasihoidlik, et olla edasipüüdlik.”
Ajalugu romaanis ja tegelikkuses
Teises vestlusringis „Ajalugu romaanis ja tegelikkuses” osalesid kirjanik Indrek Hargla ja ajaloolane Juhan Kreem. Vestluse eesmärk oli arutada, kuidas erineb teaduslik keskaja käsitlus kirjaniku omast. Alustati osutusega kirjaniku ja ajaloolase töö ühisosale: kirjanik peab oma teose jaoks ajalooga tutvuma, ajaloolane omakorda ei saa kirjutamata. Erineb aga nende suhtumine ajaloolisse tõesse. Kirjanikul on vabadus fantaseerida, liigne konjunktiivi ja viidete kasutamine on tema teoses ballast, ajaloolane ei väida aga midagi ilma tõenditeta. Tema eesmärk on info, millegi teadasaamine, mitte esteetiline nauding või emotsioon.
Mis puutub Hargla loodud „reaaliatesse” XV sajandi Tallinnast, siis need on Kreemi hinnangul usutavad, ent ta lisas, et ajaloolase asi ei ole osutada kirjaniku loomingus tõele või valele. Hargla rääkis, et talt endaltki küsitakse sageli, kui palju on teoses tõde, aga ega ta ise ju ka ei tea. Ja mis tähtsust sel on? Ehkki ta püüab toetuda faktidele, võib ta allikate puudumisel kirjanikuna ise üritada usutavat pilti luua (nt Pirita kloostrist). Melchiori lugudes on tulnud teha järeleandmisi ennekõike õigusajaloolisele tõele: suhteliselt uusaegset detektiivromaani žanri on keskajaga sobitada üpris võimatu, kuna arusaam õigusemõistmisest erines siis tänapäevasest.
„Kui kellelgi on intrigeerivaid küsimusi, siis küsige kohe,” ärgitati publikut. See keegi leidus Andrei Hvostovi isikus, kes rikastas vestlusringi veel korduvalt. Hvostov tõstatas teemana keskaja vägivaldsuse, mis on tänapäeva inimesele kujuteldamatu. Kreem nõustus: „Selles on nii ajaloolane kui kirjanik samas olukorras. Me peame seletama midagi, mida me ei saa seletada omaaegse süsteemi sees, vaid peame tegema mingil muul kujul arusaadavaks. Näiteks Henriku stiil oleks tänapäeval arusaamatu.” Hargla jätkas: „Ajalugu ei ole nagu matemaatika, et õpid valemi pähe ja siis sa tead. Ajalugu ei saa teada.” Kirjanik on enda sõnul segaduses, kuna paljud ajaloolased tõepoolest rõhutavad, et keskaja inimest on raske mõista vägivalla toonase igapäevasuse tõttu. Seejuures ihaletakse paljudes allikates rahu, väärtustatakse kristlikku kombekust, halastust, põlatakse neid, kes tahavad vägivalla keeles rääkida – ideaal oli ikkagi õitseng ja stabiilne ühiskond. Arutleti ka selle üle, et Agatha Christie’ fännile piisaks ühest mõrvast, millele võib üles ehitada terve raamatu, ent Harglale on ühest vähe ja eks vägivaldsest perioodist rääkivasse kriminaalromaani mahugi rohkem.
Jutuks tuli, miks on Melchior just apteeker. Hargla osutas, et keskaegse Tallinna õigusemõistmine tundis ainult pealtnägijate ülekuulamist, seda isikut, kes uuriks ja otsiks asitõendeid, ei olnud. Kui oleks teateid Tallinna kanoonilisest õigusemõistmisest, kus peab tõe väljaselgitamiseks uurimistööd tegema, võiks Melchior olla vaimulik jurist. Siinkohal leidis kirjanik, et ei ole juhus, et kriminaalromaan sündis just Inglismaal, kuna sealne kohtupidamine erines Mandri-Euroopa omast, avalikul võimul oli uurimiskohustus. See, et keskaegses Tallinnas võis tegutseda apteekrist eradetektiiv, on ajalooliselt võimatu, kuid kirjanduslikus universumis sobib apteeker detektiiviks väga hästi: ta tunneb ravimeid ja mürke, inimese anatoomiat, võib osata määrata surmapõhjust ja -aega, on hea suhtleja, pisut kõrtsiga sarnanevasse apteeki jõudsid kuulujutud jne. Lugeja peab mänguga kaasa minema, kokku panema mõrvaromaani ja keskaegse oletatava tegelikkuse.
Kreem märkis, et apteekril oleks võinud kõrval olla veel habemeajaja, kes vägivaldse surma ja selle põhjuse oleks osanud isegi paremini tuvastada kui apteeker, sest noaga käis inimese kallal (lasi aadrit) ikka habemeajaja, apteeker ja arst niisugust musta tööd ei teinud. Hargla nõustus, kuid selgitas, et kuna romaani mahub tegelasi teataval hulgal, ei jätku kõigile aega: „Korralikus kriminaalromaanis peaks olema 5–7 võimalikku kahtlusalust, üks detektiiv ja kaks abilist. Avastasin vahepeal, et mul on abilisi palju, siis hakkasin neid kloostritesse saatma ja maha lööma.” Samal pragmaatilisel põhjusel laseb tulevases Melchiori filmis aadrit apteeker, mitte habemeajaja.
Räägiti ka Kreemi jt „Kümnest keskaegsest tallinlasest” (2006). Kreem selgitas, et raamatu kirjutamine oli osalt keskaegset ühiskonda uuriva ajaloolase igapäevane töö, aga peamine oli selle juures hasart kirjutada ajaloost veidi teises raamistikus kui seni. Eesmärk oli võtta fookusesse üks isik ja dokumenteerida tema elukäiku nii palju kui võimalik. Harglale oli sümpaatne, et elulugudes on püütud ka lünki täita. Siinkohal sekkus taas publik Hvostovi isikus, kes leidis et süžeesid kirjanik sellest raamatust siiski ei saa. Hargla andis kolleegile nõu: „Süžeede saamiseks lugesin ise vahepeal pikalt läänepoolse kanoonilise kohtu kroonikat. Sealt saab ropult süžeesid, sest pereelu oli toona sama keeruline kui praegu. Selles mõttes ei ole ühiskond arenenud.”
Käsitleti ka omaaegset Jaan Krossi ja ajaloolaste vahelist arusaamatust, mis puudutas Balthasar Russowi võimalikku eesti päritolu. Räägiti, kuidas kirjanik oma romaanide jaoks materjali kogub ja praeguste ajaloolaste argipäevast, mis tähendab allikatöö mõtestamist artiklites. Hargla leidis, et lugejale mõeldes oleks vaja rohkem artiklikogumikke. Kreem nõustus: akadeemilise uurimismaastiku toodang on väga pihustunud, kuid paljud ajaloolased ei ole kogumiku koostamiseks motiveeritud, kuna huvi tekstiga tegeleda langeb, kui publikatsioon on juba ilmunud.
