Eile esitleti Ungari instituudis e-ülevaateteost „Ungari kirjandus mitteungarlasele”. Tegemist on esimese pikema eestikeelse ungari kirjanduse ülevaatega. Lähemalt kõneleb teosest selle autor, ungari keele tõlkija ja Tallinna ülikooli soome-ugri keelte lektor Ivar Sinimets.
Mida sisaldab ja kellele on mõeldud „Ungari kirjandus mitteungarlasele”?
Eesti keeles on viimase saja aasta jooksul ilmunud suhteliselt palju tõlkeid ungari keelest, kuid kirjandusloolisi käsitlusi ungari kirjanduse kohta üsna tagasihoidlikult. Ka kannavad need ilmunud materjalid oma aja märki ja on suuremas osas hinnangutelt vananenud. Seega oli minu eesmärk kirjutada eestikeelne seni puuduv monograafiline käsitlus ungari kirjandusest. Monograafial on kindel adressaat: see on eestikeelne lugeja, kellel on olnud kontakt Ungariga või ungari kirjandusega ja kes soovib ungari kirjanduse süstemaatilise käsitluse abil tutvuda ungari kirjanduse või ungari vaimsusega lähemalt (on ju peale emakeelele ja ajaloo just kirjandus see, mis on määratlenud ungarlane olemise). Monograafias olen juhtinud tähelepanu nendele eesti keelde tõlgitud teostele, mille tõlge on siiani nauditav. Esitatud on suhteliselt palju paralleeltekste, ungari kirjandusele nii iseloomulik luule on tihti esitatud koos reaaluse tõlkega. Kirjandusloolise käsitluse vaatevinklist on selline lähenemisviis küll harjumatu, kuid silmas on peetud monograafia teist võimalikku funktsiooni, s.o kasutust õpikuna.
Teie lähenemisviis on tõepoolest meeldivalt ebatraditsiooniline.
Kirjandusloo kirjutamisel on suhteliselt kerge langeda positivismi võrku ja oletada, et kadunud aega saab leida lihtsalt võimalikult täiusliku info kogumisega. Terviku loomise asemel jäädaks sel juhul mahukate varasalvede juurde, mis on ka näiteks antoloogiate eesmärk. Kirjandusloo kirjutaja peaks pigem püüdlema muutuste ja püsivuse normide süsteemi fikseerimise poole ning sisaldama struktuure, sündmusi ja ajajärgu kirjeldusi, mis on tõesti kirjanduse ajaloos rolli mänginud. Olen lähtunud just sellisest põhimõttest.
Kirjanduslugu olen interpreteerinud mosaiigina, milles ühel või teisel ajal, ühel või teisel põhjusel domineerivad need või teised, seda või teist värvi killud: osalised, olukord, valdkond, tekst, keel, kanal, meedium, tegevus ja eesmärgid.
Kirjandusloos võib põhimõtteliselt keskenduda kas kirjanikule, tekstile või lugejale. Enamasti ongi kirjanduslood olnud kirjanikukesksed, tekstikesksetes kirjanduslugudes käsitletakse ilukirjanduslike tekstide muutumist, lugejakesksed kirjanduslood kuuluvad retseptsiooniesteetika valdkonda. Olen püüdnud neid lähtekohti integreerida. Kuidas see õnnestus, see on juba lugeja otsustada. Raamatu lugemiseks ei ole vaja spetsiifilisi eelteadmisi.
Kas e-raamatuna ilmunud teos võib tulevikus ilmuda ka paberraamatuna?
Raamatu ilmumine paberkandjal sõltub kirjastaja, s.o Ungari instituudi võimalustest ja tahtmistest.
Milline on ungari kirjanduse suurim eripära?
Ungari kirjanduse eripärast rääkides, võrreldes eesti kirjandusega, tuleb esile tõsta selle ajaloo sajanditega mõõdetavat pikkust, temaatilist omapära (näiteks poliitilisust) ning metafoori äärmiselt ulatuslikku kasutamist.
Hiljuti ilmus ka artikkel, kus on käsitletud peaasjalikult ungari proosat: Reet Klettenberg, Meie aja Ungari-lugusid. – Keel ja Kirjandus 2014, nr 4, lk 270–283.
Huvilisele võib soovitada ka ülevaadet selle kohta, kui tuntud või kättesaadav on eesti kirjandus Ungaris: Andres Bereczki, Eesti kirjandus ungari keeles. – Keel ja Kirjandus 2011, nr 4, lk 277–284.
