Plaadil ja ilmsi
Avakontsert „Adam’s Lament” ehk „Aadama itk” oli pühendatud viimase aja ühele enim vastukaja saanud muusikalisele kordaminekule, Grammy auhinnaga pärjatud plaadile. Kõlasid samad teosed nagu helikandjal ja ka samas esituses, ainult et eraldi esinenud Eesti ja Läti muusikud (sopran Tui Hirv, bariton Rainer Vilu, Vox Clamantis, Läti Raadio koor, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Sinfonietta Rīga, Tallinna Kammerorkester ja dirigent Tõnu Kaljuste) olid nüüd sümboolse žestiga oma jõud ühendanud. Seega võis kuulaja olla tunnistajaks üpris omapärasele olukorrale: kui tavaliselt on just plaat see, millel kõlategelikkust reprodutseerida püütakse, siis seekord koguneti Jaani kirikusse, et puhuda elu sisse auhinnatud salvestisele. Rõhuasetuse muutus on vägagi ilmekas. Salvestised on paraku interpreedile üks väheseid võimalusi pälvida rahvusvaheliselt kaalukat professionaalset tunnustust, sest isegi kontsertturneed, ükskõik kui laiahaardelised ja õnnestunud need ei ole, saavutavad harva samaväärse vastukaja. Kui sellesarnaseid auhindu võiks pälvida eduka kontserttegevuse eest, siis ei jõuaks EFK, TK ja Tõnu Kaljuste aastate jooksul kogunenud Grammysid kokku lugeda. Kuigi kontserdi ja salvestuse esitussituatsioon erineb vägagi, tuleb muusikul hiljem kontserdisaalis paratamatult ületada latt, mille ta on salvestusel kõrgele seadnud, sest publik vähemaga enam ei lepi. Tõnu Kaljuste juhatatud kontsertidel, sealhulgas
4. septembril kõlanud „Te Deum’is” see latt ka ületati, ehkki õnneks mitte nii suure varuga, et selle tõttu võiks väheneda kuulajaskonna diskograafiline huvi.
Kindlasti oleks Pärdi muusika retseptsioon kujunenud hoopis teistsuguseks, kui selle jäädvustamise ja tutvustamise eest ei oleks koostöös Eesti interpreetidega hoolitsenud tuntud plaadifirmad, eriti ECM. Täielikult ei suuda ükski salvestis asendada kontserdikülastuse vahetut elamust ja hetkeoludes sündivat ainukordset tõlgendust. Siiski oleks ekslik salvestiste puhul kõnelda ainult kadudest, sest see meedium võimaldab avada meeli mõningatele detailidele, mis tulevad elavas esituses harva esile. Vaimulikule muusikale on omane teatav universaalsuse taotlus, püüd kõnelda üldistusjõulises keeles. Universaalsus on aga kindlasti kvalitatiivne, mitte kvantitatiivne omadus. Pärdi muusika tormilist retseptsiooni arvestades võib see tunduda vaieldav, kuid siiski arvan, et kontserdisaal ega isegi mitte kirik ei ole tema loomingu jaoks täiesti loomuomane keskkond. On mõneti paradoksaalne, kuid kindlasti ka rõõmustav, et niivõrd suur kuulajahuvi saadab muusikat, mis oma olemuselt on pigem sissepoole pööratud kui kõnemehelikult ekspansiivne. Vaimulikust sfäärist jõudu ammutavale Pärdi loomingule on helisalvestise meedium mingil moel äärmiselt soodus, sest salvestis loob ainulaadse pihtimusliku õhkkonna, millest kontserdisaalis sageli tuntakse puudust, kuigi kontserdil jällegi pääseb paremini mõjule muusika võime pakkuda osaduse tunnet.
Kaks tõlgendust
„Kanon pokajanen” ehk „Patukahetsuskaanon” kõlas Pärdi päevadel kahel korral: 3. septembril Niguliste kirikus EFK ja dirigent Tõnu Kaljuste ning 6. septembril Issanda Muutmise peakirikus Vox Clamantise ja Jaan-Eik Tulve tõlgenduses. Kummalgi juhul ei esitatud seda tervikuna, aga niivõrd ulatusliku teose puhul (90–110 minutit) on see hääle vastupidavust ja kuulaja vastuvõtuvõimet silmas pidades ka täiesti loomulik. Iga muusik, kes on Pärdi loominguga kokku puutunud, teab hästi, millised väljakutsed võivad peituda selle lakoonilise väljenduslaadi varjus.
„Patukahetsuskaanoni” keerukus tuleb ilmsiks alles siis, kui avame partituuri. Raskused seisnevad ühtaegu nii selles, mis on üles tähendatud, kui ka selles, mis kõnekalt puudub. Näeme, et dünaamikatähiseid on tarvitatud ülimalt kokkuhoidlikult, näiteks teose lõpus ja varem ainult mõnel üksikul korral. Metronoomitähised on küll antud, kuid nendegi puhul märgitakse, et tegemist on soovitusega. Ainsana aitab esitajat see, kui ta tunnetab teose taga peituvat idakiriku traditsiooni ja suudab loovalt süveneda vanaslaavi teksti, sest just tekst annab siin vastused kõigile olulistele küsimustele. Kuna teos kannab helilooja pühendust Tõnu Kaljustele ja EFK-le, siis oli Vox Clamantis võtnud endale mõnes mõttes „väljakutse esitaja” rolli. Siiski olid mõlemad esitused sedavõrd heal tasemel ja ühtlasi erinevad, et nende vahel valida ei sooviks ma mitte mingil juhul. Kui peaksin kahe ettekande parematest osadest koostama „Patukahetsuskaanoni” ideaalilähedase variandi, siis võiks selles olla oma koht nii EFK „Iikosel” kui ka Vox Clamantise „Palvel”.
Kõik tänavustel Pärdi päevadel esitatud teosed on valminud 1970. aastate keskpaigast peale ehk ajal, mil helilooja oli juba avastanud tintinnabuli-stiili. Muide, esmakordselt olevat seda sõna avalikkusele tutvustatud 1976. aastal ühel Hortus Musicuse kontserdil. Mäletamisväärse muusikasündmuse manas 9. septembril uuesti esile ansambel Yxus, kes tõi ettekandele teose „Sarah Was Ninety Years Old” ehk „Saara oli üheksakümneaastane” ja teisigi tookord kavas olnud palu. Festival oli oma muusikaliselt põhiilmelt kokkuvõttes ootuspäraselt ühtne. Kohati võis isegi soovida, et kavva oleks mahtunud mõned Pärdi varasema loomingu näited, mis oleksid loonud teatud kontrasti või võrdlusmomendi. Kuid ka Pärdi uuemas loomingus on kindlasti palju avastada. Nii näiteks kõlas 11. septembril Marrit Gerretz-Traksmanni (klaver), ERSO ja dirigent Tõnu Kaljuste esituses „Lamentate” (2002) ja Patricia Rozario soleerimisel „Como cierva sedienta” ehk „Otsekui hirv igatseb” sopranile ja sümfooniaorkestrile. Mõlemad teosed on Pärdi loomingus esmajärgulise tähtsusega ja nende tundmine on kohustuslik igale tema muusika tõelisele austajale. Sobivamat lõpetust kui „Otsekui hirv igatseb” ei oleks Aadama igatsusega alanud Pärdi päevadele osanud soovidagi: „Otsekui hirv veeoja igatseb, igatseb mu hing Sinu juurde, Issand!”.
