Châtelaine´i algne tähendus tuleb prantsuse keelest (lossiemand). See oli vööle või taskule kinnitatav ehe, mille arvukate kettide küljes kanti võtmeid, pitsateid ja kirjutusvahendeid, kääre ja rahataskuid – igapäevases majapidamises tarvilikke väikesi esemeid. Sajandite jooksul sai châtelaine’ist armastatud ehe, nõnda et ajapikku taandus funktsionaalsus teisejärguliseks.
Kõnealuse näituse kuraator Helen Drutt on ehtemaailma üks tuntumaid kollektsionääre ning kuraatoreid, kes on teinud koostööd muuseumidega, korraldanud näitusi ja seminare kogu maailmas.
„Tõlgendades Châtelaine’i” on teine tema algatatud näitus, mida on eksponeeritud meie tarbekunsti- ja disainimuuseumis: 1990ndail initsieeris suurejooneliste ideede poolest tuntud Helen Drutt tollase Ameerika Ühendriikide riigisekretäri Madeleine Albrighti auks nimekate kunstnike osavõtul näituse „Brooching It Diplomatically”, mis oli 1999. aastal väljas ka Tallinnas („Ehted ja diplomaatia. Austusavaldus Madeleine Albrightile”).
Helen Druttil on kunstnikega hooliv ja lähedane suhe. „Kunstnikud on minu perekond,” on ta öelnud. Vahest seetõttu on ameeriklaste osakaal kutsutute seas suur, ligi pool 18 riigi 78st kunstnikust. Valikus on oldud väga isiklik. Eesti kunstnikke on kolm (Eve Margus-Villems, Kristi Paap, Kadri Mälk), juurde enam kui tugevate traditsioonide ja koolkondadega kunstnikud Hispaaniast ja Itaaliast, Soomest, Austraaliast või Inglismaalt.
Ameerika (sealhulgas Lõuna-Ameerika) valik annab küllalt hea ja Euroopa näitusepildis üsna haruldase ülevaate sealsest ehtekunstist. Kuna Ameerikas pole tugevalt eristuvaid koolkondi, tasandab see kogu väljapanekut.
Kõik tööd on kellelegi pühendatud. Ükskõik, kas tõlgenduse ajend on olnud imetlus, austus, võimalus visata nalja või näida publiku ees vaimukana: mõjuvaimad ja kokkuleppeist priid on need tööd, mille seos valitud isikuga põhineb hingelisel seosel. Nõnda, et side ise jääb varjatuks, andes vaatajale sellest vaid aimu. Sellist lähedust võib tugevamalt tajuda vajaduses saavutada kontakti kui nopitud tsitaatides või välist sobivust põhjendavates kujundites. Ikonograafilised tõlgendused mõjuvad traditsioonilisemana, narratiivsus on nendele ehk omaseim nimetaja.
Kõrvuti ehetega on eksponeeritud fotod neist, kellele ehted loodud. Viimased paigutuvad konteksti ja mõndagi saab mõistetavamaks.
Kadri Mälgu „Morgan Le Fay”, kuningas Arthuri õukonnamaag, viitab nähtava ja nähtamatu tinglikkusele. Silm on petlik ning nähtav libiseb käest koos valgusega. Järgneda võib vaid ettekujutusele. Kristi Paabi châtelaine on sündinud imetlusest Kreeka päritolu lauljanna Diamanda Galáse vastu. Laul kui vaid elu imitatsioon? Ah sellepärast siis toonitud kirsikivid, need helmestest ehtsamad… Eve Margus-Villemsi töö lähtub helilooja Helena Tulve teosest „Lumineux/Opaque”. Toon olevat seos mõtte ja heli vahel. Õige toon ja oskuslik vaikimine annavad helile, häälele, värvile sügavusmõõtme.
„Tõlgendades Châtelaine’i” eksponeeriti esmakordselt möödunud sügisel Soome disainimuuseumis. Sealse väljapanekuga võrreldes on praegune kujundus (Lennart Mänd) ehteid toetavam. Helsingi väljapanek oli küll suurejooneline, ent tausta puudumine kaotas delikaatsemad esemed ruumisügavusse. Tarbekunsti- ja disainimuuseumis kaitsevad raamistatud aknad ehteid raskete võlvsaalide eest, andes tasakaalu kogu kooslusele, jätmata varju ka õrnemaid.
Tallinnast liigub näitus edasi Kreekasse, Belgiasse, Hollandisse, Austriasse ja jõuab 2009. aasta kevadeks Ameerika Ühendriikidesse Philadelphiasse. Uskumatu, ent tõsi siiski, et Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseum on sattunud nõnda heasse seltskonda.
