Ottniell Jürissaar
27. III 1924 – 7. IX 2014
7. septembril lahkus jäädavalt meie hulgast Eesti kultuuriruumi üks mitmekülgsemaid ja eredamaid loomeinimesi, luuletaja, kirjanik, helilooja ja dirigent, endine metsavend, soomepoiss ja poliitvang Ottniell Jürissaar. See andekas mees jõudis ära elada pika 90aastase elu, täis raskeid katsumusi ja kannatusi, aga lõpuks ka palju rõõmu oma unistuste ja loometöö realiseerumisest kontsertide ja raamatute näol.
Ottniell Jürissaar sündis Tartus 27. märtsil 1924. aastal. Tema isa oli tunnustatud leiutaja ja väiketööstur, kellelt Ottniell arvas olevat saanud oma luule- ja esinemisoskused. Muusikageenid päris ta aga emalt. Pere lootis temast kasvatada muusiku, helilooja. Lõpetanud 1938. aastal. Elva algkooli, jätkas noormees õpinguid Treffneri gümnaasiumis, mille lõpetamine jäi sõja-aastasse 1943. Gümnaasiumi ajakirjas Miilang ilmusid ka esimesed Jürissaare luuletused, paralleelselt üldharidusega õppis tulevane helilooja Tartu muusikakoolis laulmist. Gümnaasiumi lõpetamise järel alustas ta õpinguid Tallinna Konservatooriumis Ott Raukase lauluklassis, kandideerides ka Heino Elleri kompositsiooniklassi.
Muusikaõpingutele tõmbas kriipsu peale ähvardav sundmobilisatsioon Saksa armeesse. Neljakümne eakaaslasega pages Jürissaar väikese mootorpaadiga üle lahe Soome, kus astuti vabatahtlikult Soome sõjaväkke, eestlastest jalaväerügementi JR-200. Ottniell Jürissaar suunati koos teiste gümnaasiumi lõpetanutega ohvitseride kooli, mille ta lõpetas augustis 1944 lipniku (vänrikki) auastmes. Soome sõjaväes algas ka Jürissaare tõsisem muusikategevus. Loodi eestlastest koor ja estraadiorkester, mille kavas oli ka laule Ottniell Jürissaare sõjaväekaaslaste Ain Kaalepi ja Ivar Grünthali sõnadele. Siis tuldi saadik Varma ja admiral Pitka kutsel täies JR-200 koosseisus Eestit vabastama. Eesti lipp sai lehvida Pika Hermanni tornis vaid kaks päeva, siis oligi sõda kaotatud.
Ottniell Jürissaarest sai metsavend. Just tollastel metsapao aastatel kujunes temast luuletaja, toeks kaasmetsavend, tulevane eeposte tõlkija Rein Sepp. 1946. aastal õnnestus Nõukogude organitel petteamnestiaga hulk metsavendi paost välja meelitada. Legaliseerunud Jürissaarest sai muusikaõpetaja Sooniste koolis, paari kuu pärast sama kooli direktor, järgmisest sügisest Taebla kooli direktor. Sealt tuli taas metsa pageda, kuna NKVD üritas noormehe staatust ära kasutades teda värvata. Jätkus lindprii varjumiselu ühes Sooniste talus, mille tulemiks oli kaks paksu kladetäit metsavennaluulet. Üks neist õnnestus arreteerimismomendil 1948. aastal hoiule anda, teise klade luuletused tõlgiti reaalustena vene keelde ning lisati uurimistoimikusse.
Pärast Pagari keldri vintsutusi jõudis Ottniell Jürissaar Patarei vanglasse, kus lõi õitsele tema heliloojatalent. Ta komponeeris vanglamüüride vahel kümmekond laulu oma sõnadele, need said kaasvangide hulgas ruttu populaarseks ja üldlauldavaks. Süüdistuskokkuvõte pani Jürissaarele süüks muu hulgas ka nõukogudevastaste luuletuste kirjutamise ja levitamise. Karistust (10+5 aastat) kandis Ottniell Jürissaar Mordva vangilaagris, kus pidi füüsilist tööd tegema vaid paar päeva, seejärel algas suurejooneline kooride ja orkestrite organiseerimine, dirigeerimine, helilooming. Jürissaar kasutas vangilaagri võimalusi õppimaks kaasvangidest heliloojatelt kompositsiooni, orkestreerimist ja ka keeli. Ta lõi seal suure hulga laule ja orkestripalu, mida tuli küll esitada tuntud vene ja nõukogude heliloojate vähe tuntud teostena. Raske haigus ja teened dirigendina vähendasid märgatavalt kinnipidamisaega. 1954. aastal vabanes ta vangilaagrist ja saadeti asumisele Krasnojarski kraisse, kus temast sai kultuuripalee dirigent. Jürissaar korraldas seal isegi väikese laulupeo, kus vene koorid koos “Kaera-Jaani” laulsid. Kokku kirjutas Ottniell Jürissaar vangipõlves ja asumisel umbes 300 laulu ja instrumentaalpala, sealhulgas ka kaks operetti.
1960. ja 1961. aastal töötas Ottniell Jürissaar muusikaõpetajana Tartus, alustas kaugõppes õpinguid Tartu Muusikakoolis, kus lõpetas Richard Ritsingu dirigeerimisklassi 1963. aastal, 1967. aastal lõpetas ta Tallinna konservatooriumis Jüri Variste dirigeerimisklassi. Aastatel 1961–1970 tegutses Jürissaar muusikaõpetajana ja dirigendina Kohtla-Järvel, korraldas üldjuhina kohalikke laulupidusid Toila-Orul.
Ajakirjanduses hakkas ilmuma tema luuletusi 1963. aastast.
1970. aastast oli Jürissaar muusikaõpetaja ja dirigent Sakus, Arukülas ja Tallinnas. Ta asutas Saku maaviljeluse instituudi segakoori Tuljak ja kondiitritoodete vabriku segakoori Kalev ja Linda, rajas Saku laulupäevade traditsiooni, organiseeris Tallinna pedagoogilise kooli muusikaosakonna ja oli aastaid selle juhataja, õpetas dirigeerimist Tallinna pedagoogilises seminaris.
Tõeliselt vallandusid tema organiseerimis- ja loomevõimed alles Eesti Vabariigi taastamise järel. Tema isamaa-aatelised metsavennalaulud, vanglates kirjutatu ja sahtliluule said väljundi raamatutena, helikandjatel ja sadadel kontsertidel nii Eestis kui ka välismaal. Ridamisi ilmusid tema laulude-, luule- ja mälestusteraamatud: „Laule trellide ja okastraadi tagant” (1989), „Alleaa-Kallermaa” (1990), „Metsavennalaulud” (1990), „Kaduviku sillal” (1990), „Rännulugusid ja vemmalvärsse” (1991), „Sada sonetti” (1992), „Kevadetüdrukud” (1993), „Suupillilugu” (2000). Viimane sonetikogu „Eestimaine ingel” ilmus alles tänavu kevadel autori 90. sünnipäevaks. 1992. aastal võeti Ottniell Jürissaar Eesti Kirjanike Liidu liikmeks.
1989. aastast peale oli tema autorikontserte Eestis, Soomes, Skandinaavias, mitmel pool Lääne-Euroopas ja Kanadas. Kokku oli tal üle 600 kontserdi. Ottniell Jürissaar pidas ennast õnnelikuks inimeseks. Osakem vääriliselt hinnata tema pärandit Eesti kultuuri kontekstis.
Mälestavad Eesti Memento Liit,
Eesti Kirjanike Liit, sugulased, sõbrad ja aatekaaslased
