Vello Vinn (1939) hakkas Eesti kunstielus kaasa lööma kohe pärast kunstiinstituudi lõpetamist 1960ndate lõpul. Tema esimene isikunäitus oli 1970. aastal, Tallinna graafikatriennaalil on ta osalenud järjepanu 1968 – 1995, ka 2007. aastal. Vello Vinn on üks neist eesti graafikutest, kes mitte ainult ei hakanud oma töid rahvusvahelistel graafikabiennaalidel-triennaalidel näitama, vaid kes on võitnud neil mitmeid auhindu. Vello Vinn kuulub kunstnike liitu, vabagraafikute ühendusse ja eesti sürrealiste ühendavasse kunstirühmitusse Para. Sürrealistlik moment, vaimukad, lausa sümboliväärtusega kujundid on ikka olnud Vello Vinni kunsti pärusmaa.
Vello Vinn on ka 75. eluaastal endiselt väga heas vormis. Vabaduse galerii väljapanek koosneb eranditult viimase aja graafilistest lehtedest, ligi pooled neist on valminud tänavu. Põhitehnikaks on kuivnõel, erandiks on aga ofsetlito, mille puhul pole kasutatud ei “nõela ega viili”, sest, nagu kunstnik ise kirjutab näitust saatvas seletustekstis, ei ole viil ja nõel mitte ainult tehnilised abivahendid, vaid näitust (ja kunstniku kogu loomingut) iseloomustavad vaimukad metafoorid. “Kui kuivnõelaga nõelatud töid on enne trükkimist ohtralt viilitud, siis metallviiliga viilitud nõelamata töid on äärmiselt palju: tulemuseks on puhas viilimine ehk lahe viiling”.
Kunstniku saateteksti sõnamäng käib kokku tööde vormimänguga. Vello Vinn kaustab endiselt sümmeetriat ja sellesse peidetud, sümmeetria mõistuspärasust peapeale pööravaid finesse. Kuid tema viimase aja tööde kujund on muutunud järjest suuremaks ja täpsemaks, selles on elutarga, kuid siiski veel “krutskeid täis” elurõõmsa inimese avarat kõrvalpilku.  “Arusaamise suurendajana tuleb appi keelesammas om erikujuliste ning eriskummaliste keeltega,” kirjutab kunstnik oma tekstis.

Näitus on vaadata 18. 09 – 7. 10. 2014.