Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi ja SA Heimar Ilvese Fondi poolt korraldatud muuseumiõhtul meenutatakse Heimar Ilvese elu ja loomingut. Enamikule eestlastest tundmatu, kuid ääretult andekas inimene oli suure osa oma loomingulisest elust nõukogude võimu surutise tõttu tagaplaanil, samal ajal kui tema isiksust ja muusikat on paljude selle valdkonna inimeste – D. Šostakovitš, J. Rääts, R. Matsov, E. Tamberg, R. Kangro  – poolt peetud erakordseks ning omaette nähtuseks 20. sajandil.

Heimar Ilves sündis 1914. aastal Venemaal, Orjoli kubermangus. Viieaastaselt kolis ta koos perega Eestisse. Tallinna Konservatooriumis õppis ta 1932-40 nii klaverit (juhendaja Theodor Lemba) kui ka kompositsiooni (Artur Kapp). Peale asumisperioodi 1945-48 Permi oblastis, naasis ta Eestisse, lõpetas konservatooriumi ning töötas seal kuni 1965. aastani õppejõuna, kuni enda vallandamiseni nõukogudemeelse juhtkonna poolt. Tema vallandamise ning edasise mahavaikimise juured on tema loomingus, mis juba 1940. aastate lõpul formalistlikuks tembeldati. Ilves jätkas vabakutselise heliloojana, ning enamik tema loomingu paremikust, mis enamasti esitamata jäi, on kirjutatud sel perioodil.