Teise kadalipu moodustavad eksperthinnangud, reeglina ühelt välismaa ja ühelt Eesti eriala­eksperdilt, seega on nüüd otsustusaluseks asja sisu. Ekspertkomisjon paneb taotlused ekspertidelt saadud hinnete alusel pingeritta ja tõmbab joone vahele sinna, kus raha otsa saab. Raha on valdkondadele, s.t ekspert­komisjonidele ette määratud. Varem oli pisut raha ka valdkondadevahelises ühises katlas, eelmisel aastal oli aga ühine ainult esmakordselt granti taotlenute konkurss. Komisjonil on küll õigus muuta taotluse üldhinnet poole punkti võrra, kuid seda kasutatakse üksnes kindla vajaduse korral, näiteks siis, kui mingist suuremast teadusalast ükski taotlus ei saaks rahastatud.  

Levinud on arvamus, et humanitaarteadlastel on järjest võimatum saavutada, et Eesti Teadusfond tema uurimistöö rahastaks. Eelmisel aastal oli edukaid projekte siiski üle kahe kolmandiku (70%), kõrgem oli edukate taotlejate protsent (75%) ainult keemias ja molekulaarbioloo­gias. Nii kõrged suhtarvud on rahvusvaheliselt tavatud, näiteks Soome teaduste akadeemia konkurssidel on need mitu korda väiksemad. Minu isiklik tähelepanek humanitaaria kohta on, et mida n-ö kunsti­lähedasema erialaga on tegemist, seda kõrgemad on ekspertide hinded ja suuremad edukuse väljavaated.

Samas on tõesti näha kasvavaid pingeid, mis on peidus uhkete arvude taga. Olgu näiteks kas või keskmise grandi suurus, mis humanitaarteadustes tõusis eelmisel aastal esma­kordselt üle saja tuhande krooni piiri (104 500). Praegu eeldab teadusfondi grant mitmest teadlasest koosnevat uurimisrühma, kus osaleb ka doktorante ja magistrante, ning tingimata põhjalikku teoreetilise suunitlusega uurimiskava. Tegemist on kindla uurimisprojekti formaadiga, millesse ei mahu – ega peagi mahtuma! – kõik, mida humanitaarteadlased teha tahavad ja mida neilt oodatakse. Veel palju suuremat uurimisrühma nõuavad HTMi sihtfinantseeritavad teadus­teemad. Mida aga teha praktiliste kultuurisuunitlusega töödega, mida sobiksid tegema magistrikraadiga uurijad ja võiksid väga hästi teha üksinda? Riiklikes programmideski on tegevussuunad täpselt ette kirjutatud, Kultuurkapital paraku ei rahasta praegu projekte, mis lõhnavad teaduse järele. Kuigi – kui jälle põhjanaabri poole kiigata, siis Soomes saab sellisteks töödeks toetust just kultuurifondidest.

Rahastusvormide nappus ja vähene paindlikkus paistab praegu olevat Eestis humanitaarteaduste loomuliku toimimise suuremaid takistusi. Mõnigi kord ei ole võimalik teha uurimistööd sellisel kujul, nagu see asja loomust arvestades oleks kõige otstarbekam, vaid see tuleb valada ette pandud Prokrustese sängi. Maakeele uurijana toon näite oma alalt: kes peaks toetama laiemale kasutajaskonnale mõeldud murdekogumike ja -ülevaadete tegemist? Nende vastu on huvi ja vajadus, on ka asja­tundlikke tegijaid, aga ei ole selge, kes sellist tegevust peaks rahastama. Küllap selliseid teadust ja kultuuri ühendavaid, kiiret tegemist ootavaid ettevõtmisi leiab praegu igalt humanitaaria alalt. Arvan, et teadusfondi kõrvale oleks vaja kultuuriuuringute fondi kas Kultuurkapitali allfondina või iseseisva rahastuna, mis toetaks just rakenduslike eesmärkidega töid. Ning kõige parem oleks, kui see fond oleks avatud võimalikult erinevat tüüpi projektidele.