JOHANNES SAAR: Emotsionaalse katkestuse vajalikkusest

Sotsiaalne lõhe, palgalõhe, digitaalne lõhe, sooline lõhe, rahvuskultuuriline lõhe, regionaalne mahajäämus, teine Eesti, lääne kultuuri eelpost, piiririik, tatarlaste kõrb, tsivilisatsioonide konflikt, mälupoliitiline konflikt, kahekiiruseline Euroopa, Kolmas Maailm …

Meie sõnad reedavad kujutlusi äkilistest kärestikest, mis lahutavad maailma pudemeteks, võimaluseta rajada sildu. Akadeemilise teesina alguse saanud diskursus on levinud kultuuriuuringute kaudu ajakirjandusse, poliitikasse jm ning kujunenud retooriliseks repertuaariks, mille abil on legitimeeritud paljutki. Näiteks vajadust rahvusliku ühtsuse järele. Ning vajadust ühtse ajaloo järele. Käibib teatav populaarne repertuaar, kus katkestuse motiiv saab draama mõõtmed ja teiseneb metafooride najal üleskutseks taasühinemisele, taasiseseisvumisele, lillesideme, mulla ja südame liidu loomisele.

MATI HINT: Kes ootab kultuurikatkestuse generatsiooni?

Paide arvamusfestivalist on arvatud nii ja teisiti. Seda on pandud jutumärkidesse ja võrreldud jääkeldriga, kus poliittehnoloogia laskis ühiskonna tegelikest probleemidest lihtsalt auru välja. Varro Vooglaid kirjeldab üht Paide arvamusseanssi, kus kooseluseadust pooldavat „õiget” arvamust esindas kaks arvajat pluss väitlusjuht ja kaotajaks määratud traditsioonilisi perekonnaväärtusi kaitses üks arvaja („Arvamusfestival kui avaliku arvamuse fabritseerimise mehhanism?”, Õhtuleht 19. VIII). Aga on ka kiidetud Paides valitsenud lahedat õhkkonda. Vähemalt arvamustelkidest väljaspool tundsid inimesed end krambivabalt, valdav meeleolu oli naeratus. Paljud perekonnad olid tulnud lastega, nagu väikesele laulupeole. Kuulajatena ja ka küsijana-reageerijana pääses festivalist osa saama igaüks.

PEETER HELME: Eesti kirjandus anno Domini MMXIV ehk Suur seletamatu

Kui Sirbi kirjandustoimetaja pöördus minu poole palvega kirjutada mõtteline järg mu 2007. aastal ilmunud artiklile „Katkestus kirjanduses”,[i] olin esimese hooga üsna nõutu. Alustuseks polnud mul õrna aimugi, millest jutt käib, ning pidin oma ammuse loo meenutuseks läbi lugema. Pärast nentisin, et mul pole midagi lisada: jah, olen siiamaani nõus toona öelduga, et kultuur pole suvaline lapitekk, vaid tegu on evolutsiooniliselt arenenud orgaanilise nähtusega. Vahest ei väljendaks ma end nüüd, peaaegu seitse aastat hiljem, nii plakatlikult.

JAAK LÕHMUS: Vat lupsadi, luusangadi …

Seoses „katkestuse kultuuriga” Eesti filmikunstis kargas millegipärast esimesena meelde labajalavalsi saatelaulu algus. Umbes niiviisi „siitsiiradi” ongi meie mängufilmitegu ja -lugu läbi saja aasta hüpeldes-kareldes kulgenud.

Suur katkestaja Esimene maailmasõda

Uued müüdid. Valdur Mikitast ja Barack Obamast

Sotsialiseeriv disain ja teistmoodi avalik ruum

Neli „Tasuleekide” kangelast, kaks ajastut

Keele-elu: tõlkesõna

Arvustamisel

Interaktiivne näitus „Disaini viggad”

Jaak Jõerüüdi „Raisakullid” III-IV, Jan Kausi „Tallinna kaart” ning Chalice’i „V2rske kartul”

Ajaloolised draamad „Sõge armastus” ja „Preili Julie” ning õudusfilm „Nagu ülal, nõnda all”

Pilvi Takala isikunäitus „Rõivad ja rühid” ning näitus Kopli tüdrukutele Nancy Nakamura ideeriiulis

ERSO ja EILi hooaja avakontsert

Nukuteatri „Kapten Granti lapsed” ja Loore Martma „Hunt”

„Plektrumi” ja Augusti tantsufestival