Kuidas pääsesid sellele konkursile?
Maksim Štšura: Kolledžitevaheline Beethoveni nime kandev pianistide konkurss (Beethoven Senior Intercollegiate Piano Competition) viidi Londonis mullu 24. novembril läbi juba 21. kord. Seda korraldavad kaks ühingut: Beethoveni klaverimuusika ühing (Beethoven Piano Society of Europe) ja Londoni muusikute ühing (Worshipful Company of Musicians). Igast Briti saarte kõrgema õppeasutuse muusikakolledžist võis osaleda vaid üks esindaja. Mind valiti sinna kuninglikust muusikakolledžist (RCM – London Royal College of Music), kus alustasin praegu õpingute neljandat aastat. Muuseas, Guildhalli kooli esindas samal konkursil samuti Eesti pianist Kristiina Rokaševitš, Šoti kuninglikku konservatooriumi aga leedulanna Inga Liukaitytė, kes võitis II koha.
Mängisin Beethoveni neljaosalist A-duur sonaati op. 101, kohustuslik pala oli Beethoveni bagatell op. 126 nr 1. Žüriis nimekamaid oli Stephen Kovacevich esimehena, ka Piers Lane ja James Brawn. Seda võistlust valgustas põhjalikult ka ajakiri Piano Journal (2013, 101. väljaanne).
Nüüd, kolmveerand aastat hiljem, andsid oma võitjakontserdi ja said kätte väljateenitud Beethoveni medali?
Medal määrati võitjale juba siis, aga anti nüüd minu kontserdi järel pidulikult kätte. Tõesti väga mainekas kontserdipaigas tegi seda Londoni muusikute ühingu esimees Sir Anthony Cleaver. Mängisin St Martin-in-the-Fieldsis Beethoveni sama A-duur sonaati, seejärel aga Brahmsi „Variatsioone Georg Friedrich Händeli teemale” op. 24.
Oled Londonis kogu selle aja väga laiahaardeliselt ja süvitsi tegutsenud just pianismi poolel, teinud õnnestunult mitu projekti ja ka kontsertpianistina üles astunud.
Tänavu lõpetasin Londoni muusikakolledžis artistidiplomi magistriprogrammi, mille ma ühendasin Mills Williamsi toetusstipendiumiga. Mul õnnestus ühena kahest selles programmis osalenust korraldada kolledži klaveriosakonna jaoks kaks projekti: „Sümfooniline klaver” („Symphonic Piano”) ja „Meeleolumuusika küsimused” („Background Music Matters”). Sel kuul alustasin RCMis doktoriõpinguid, mille raames asun uurima nüüdisaegsete orkestripartituuride klaveritranskriptsioone (doktoritöö teemaks on „Piano Transcription of a 21st-century Orchestral Score: Freedoms and Limitations”). Mind juhendavad kolledži heliloomingu osakonna juhataja William Mival, dirigent ja helilooja Jean-Phillippe Calvin ning tänapäeva klaverimuusika spetsialist Andrew Zolinsky.
Oma eelmise hooaja tippsündmusteks pean soolokontserti Charlton House’is, kus mängisin Prokofjevi tsüklit „10 pala balletist „Romeo ja Julia”” op. 75, ning lõunakontserti Westminsteri kloostri St Margareti kirikus, kus lisaks neile Prokofjevi paladele mängisin ka Rahmaninovi etüüd-pilti D-duur op. 39. Üks meeldejäävamaid kogemusi oli esinemine väikese merelinna Deali festivalil Inglismaa idarannikul kavaga, kus seisid kõrvuti Bachi IV partiita D-duur, minu enda „Kolm klaveripala” aastast 2009, Ligeti etüüd „Fanfaarid” ja Gershwini „Rhapsody in Blue” sooloklaveri versioonis. 27. septembril mängin Beethoveni III klaverikontserti koos Amadeuse Kammerorkestriga.
Samuti olen teinud aktiivselt koostööd oma sõbra viiuldaja Michael Foyle’iga, kellega hakkasime koos mängima aastal 2012 ning oleme juba esinenud suuremates kontserdisaalides Londonis, sh Queen Elizabeth Hallis ja St Martin-in-the-Fieldsis, samuti Saksamaal ning 2014. aastal ka Mravinski festivalil Eestis: Jõhvis, Narvas ja Tallinnas. Pingelise konkursi järel valiti meie duo esinema Park Lane Groupi uue, 2015. aasta sarjas nüüdismuusika kontsertidele ja meistriklassi Southbank Centre’i kuulsas Purcelli saalis. Toome ettekandele Inglise nüüdisheliloojate loomingu ning oma lemmikloo, Lutosławski „Partiita” kõrval ka Penderecki harva mängitud I sonaadi viiulile ja klaverile, kusjuures heliloojal endal on plaan tulla spetsiaalselt selle ürituse jaoks Londonisse.
Seleta palun nende kahe tehtud projekti sisu.
Seminar „Sümfooniline klaver” sai teoks koostöös dirigeerimise osakonnaga ning osavõtjad töötasid läbi XIX sajandi orkestrimuusika olulisemate partituuride klaveritranskriptsioone. Eesmärk oli peale teostega tutvumise teha koostööd dirigendiga, sest see annab pianistile olulise orkestrikogemuse. Seminar andis pianistidele võimaluse arendada rütmitunnet ja ansamblimängu, tunnetada muusikalise materjali toimimist ning kontakti esineja ja dirigendi vahel. Meid juhendasid RCMi õppejõud-dirigendid, nende hulgas Peter Stark, Howard Williams ja Robin O’Neill. See oli loominguline seminar, kus tekkisid põnevad arutelud ning inimesed omandasid uusi loomingulisi kogemusi. Kevadsemestri lõpetas ulatuslik kontsert, kus esinesid kõik projekti osavõtjad.
Teise projekti „Meeleolumuusika küsimused” teema oli seotud koolis tegutseva Woodhouse’i professionaalse arengu keskusega, mis otsib tudengitele esinemisvõimalusi üle Inglismaa. Neil on kontaktid huvitavate esinemispaikadega nagu Londoni rahvusgalerii või St James Piccadilly kirik. Nad pakuvad tudengitele ka võimalust mängida meeleolumuusikat hotellides, vastuvõttudel ja pidulikel üritustel. Majanduslikus mõttes on tegemist väga tulusa tööga. Olen ka ise pakkumisi vastu võtnud ja mõtlesin, et väga paljud minu kolleegid võiksid samuti sellega elatist teenida, aga neil on hirm, et ei oska improviseerida või mängida jazzi. Seepärast korraldasin neile kursuse, mille raames sai võtta individuaaltunde meie kooli jazzklaveri professorilt Mike Moranilt ja meeolumuusika pianistilt Maria Marchantilt. Seminari lõpetamisel said perspektiivikad pianistid esineda RCMi sponsoritele ja õppejõududele korraldatud pidulikul vastuvõtul. Projektide eduka läbiviimise eest pälvisin Mills Williams’i fondi medali.
Tahan küsida veel Eesti kohta. Kas pianisti ettevalmistus meie muusikaakadeemias oli Londoni tarbeks sobiv ja hea?
Olen saanud 2011. aasta kevadel Ivari Ilja klaveriklassis bakalaureusekraadi cum laude. Eesti muusika- ja teatriakadeemia andis väga tugeva tehnilise ja loomingulise aluse, millega oli võimalik hakata kohe aktiivselt osalema Londoni muusikaelus. Tundub, et praeguses artistlikus keskkonnas loeb kõige rohkem paindlikkus ja kiirus: tihti tuleb esinemisi ette valmistada väga lühikese aja jooksul, samamoodi mängida erinevates koosseisudes ja eri stiili muusikat. Meil Eestis on väga tugevad muusikateoreetilised ja pedagoogilised ained, nende toel saan Inglismaal edukalt arendada ka oma uurimus- ja õpetamiskarjääri.
