Otse loodusest tulevad uudised ja arvud ei suuda enam kedagi üllatada. Septembris saabus teade, et sel aastal vähenes arktilise jääkatte suvelõpu miinimum rohkem kui viielt miljonilt ruutkilomeetrilt neljale miljonile ehk aastaga on peaaegu veerand jääd vähem. Juba räägitakse, et suvine Arktika võib jäävabaks muutuda paarikümne aasta jooksul. Lisaks avanes sel aastal legendaarne Loodeväil ehk otsetee Atlandi ookeanilt Vaiksesse ookeani, aga see pälvis meedias üldjuhul ainult uudisnupu jagu tähelepanu.
Kuidas kliimamuutus mõjutab Eestit? Hinnangud merevee taseme tõusu kohta lähevad üha lennukamaks, jutt on juba paarist meetrist sajandi jooksul. See tähendab näiteks suure osa Pärnu mahajätmist või siis kaitsmist saja aasta jooksul. Suved lähevad soojemaks, mis tõstab jahutuskulusid, ning ka talved lähevad soojemaks, mis vähendab küttekulusid, nii et selles osas oleme tõenäoselt nullis või isegi plussis. Aga erinevalt füüsilistest mõjudest võivad poliitilised olla suuremadki. Pole välistatud, et sõlmitakse rahvusvaheline (mitte tingimata ülemaailmne, vaid nt Euroopa Liidu, Aafrika ja Lõuna-Ameerika) kokkulepe, mis võtabki eesmärgiks fossiilkütustelt ülemineku 20–25 aasta jooksul. Sel juhul me lihtsalt peame muutma oma energiakasutust või vastasel korral jääma oma liitlastele igavesti selgitama Eesti omapära ja seda, miks me ei saa ilma kivi põletamata elada.
Teine väitlus, mis kipub ka ühele poole ära kalduma, on naftatipu teema. Eelmise aasta novembris kogunes Colorados kinniste uste taga Hedbergi konverents, millest võtsid osa maailma suurimate era- ja riiklike naftafirmade spetsialistid ja kuhu ajakirjanikke ei lastud. Eesmärgiks oli lõpuks aru saada, kui suured naftavarud ikkagi maailmas on ja kui palju on realistlik kasutatavat naftat veel leida. Ray Leonard, üks konverentsil osalenutest, kes töötab praegu Kuveidi energiafirmas, aga on tegelenud ka Jukoses Lääne-Siberi maardlatega, avaldas mõningad järeldused. Kõige tugevam arusaam oli, et avastada on umbes 250 miljardit barrelit naftat, mitte 650 miljardit, nagu siiani on arvanud autoriteetne USGS (US Geological Survey). Olemasolevates maardlates on reserve pigem 500 miljardit kui USGS pakutud 612 miljardit barrelit. Niisiis, praeguse tarbimise juures (ca 30 miljardit barrelit aastas), jätkub Hedbergi konverentsil osalenute arvates naftat umbes 25 aastaks. See number erineb suuresti ilusatest muinasjuttudest, mis räägivad veel vähemalt 50 või isegi 100 aastat kestvast naftaajastust.
Aga kuidas on meil Eestis, mis asub samuti planeedil nimega Maa? Olen juba paari aasta eest osutanud naftahinna ja Eestist raha väljavoolamise seosele. Seos on laias laastus selline, et kui toornafta maailmaturu hind tõuseb 5 dollarit, siis läheb Eestist välja miljard krooni ja seda eelkõige Venemaale, kust meie põletatav nafta peamiselt pärineb. Milline on Eesti sõltuvus naftast –on see miljoni dollari (või hoopis barreli) küsimus? Järgmise aasta riigieelarve menetlemisel katsuks selles pisutki selgusele jõuda. Muidu on nii, et riigieelarve aina kasvab, aga suur osa tõusust võib minna riigiaparaadi käigushoidmiseks vajaliku nafta sisseostmiseks. Mis oleks, kui vähendaks riigitöötajate ringivuramist näiteks tõhusa videokonverentsi tehnika sisseseadmise ja kasutamisega?
Veel autodest, kuna me armastame neid tõepoolest väga. Teeme lihtsa ja hüpoteetilise arvutuse riigi autode kohta. Oletame, et riik maksab kinni 10 000 auto kasutamise ja igaüks neist sõidab keskmiselt 20 000 kilomeetrit aastas, kokku seega 200 miljonit kilomeetrit. Kui vahetada see autopark tasapisi välja säästlike diiselmootoritega autode vastu, mis võtavad keskmiselt 5-6 liitrit 100 km kohta, võib kindlasti kokku hoida ca 2 liitrit kütust 100 km kohta. Rahasse ümber pandult oleks see tänastes hindades ca 300 miljonit krooni – rahaline kokkuhoid ja väiksem CO² saaste korraga.
Meie president rääkis ÜROs ka Eesti eest ning ütles, et primaarenergia tarbimine on vähenenud. Ilmselt mõtles ta seda ühe SKT krooni kohta, sest minu teada pole viimastel aastatel küll Narva jaamades vähem kivi ahju aetud ega ole märgata autode arvu vähenemist Eesti teedel. Kuna SKT kasv põhineb eelkõige sisselaenatud rahal, mitte tootmisel ja ekspordil, siis võib ilmselt väita, et ühiskond pole efektiivsemaks muutunud.
Ma loodan, et kliimamuutuse ja naftatipu reaalsus jõuab Eestisse pigem varem kui hiljem ja et siis tõepoolest kogu ühiskonnana mõeldaks ja tegutsetaks nii, et üleminek uude, teistsugusesse ja võib-olla päris mõnusasse (vähem sebivasse ja stressivabamasse) ühiskonda oleks teadlik, mingilgi määral plaanipärane ja võimaluste piires sujuv. Kõige parem algus oleks näiteks presidendi sõnum oma rahvale asjade seisust ning suunaandmine edasiseks elukorralduseks.
Või peaksime alustama küsimusest – kuidas me ikkagi tahame elada? Me ei ole seda küsimust ju tegelikult esitanud peaaegu kakskümmend aastat. Tollal me ei küsinudki, vaid pigem teadsime tolles hetkes õigeid vastuseid: tahame elada vabana ning lääne moodi külluses. Aga kui küsiksime nüüd, millised oleksid vastused? Võib-olla sisaldaksid need õnne mõistet, mis viimasel ajal on isegi n-ö tõsisesse meediasse jõudnud. Aga kas õnn peitub näiteks nafta ja põlevkivi põletamises? USA ühiskonna enamus on oma valikute läbi vastanud sellele küsimusele jaatavalt ning sellest tulenevalt püüab õnne allikaid võimalikult palju oma valduses hoida.
Aga võib ka teisiti küsida. kuidas saada rohkem õnne vähima energiakuluga? See pisut turumajanduslikult sõnastatud küsimus võiks saada lähiaja rahvuslike arutelude teemaks. Ja ma olen veendunud, et vastused on meil juba olemas, kui ainult võtame aega ja julgust selle nurga alt mõelda.