Räägi neile, kuninganna, kes Sind Sinu kuninglike eelkäijate asutatud ülikooli juubelit lahkesti kaunistama on kutsunud. Räägi tõsiseid sõnu. Küllap nad Sind, võõrast, aga kõrget, kuulavad.

Räägi seda, et juba vana hea Skytte rõhutas ülikooli avamisel 1632. aastal peetud kõnes, et ülikoolis ei pea saama õppida mitte ainult aadlikud ja linnakodanikud vaid ka vaesed talupojad. Aga lisa, et kindlasti ei pidanud kindralkuberner silmas seda, et õppida peavad saama KÕIK linnakodanikud ja KÕIK talupojad. Ütle, et isegi Rootsi riigis ei käi kõik noored ülikoolis, sest on aru saadud, et kui iga kaelakandja on võimeline läbima ülikooli stuudiumi, ei saa ülikool sisuliselt tasemelt enam erineda põhikoolist.

Räägi seda, et ülikool (universitet) ja rahvaülikool (folkuniversitet) on väga erineva otstarbega asutused ja ükski rahapuudus ei saa olla nii kisendav, et neid kaht ühendada võiks.

Räägi ka seda, et pikaajalised kuninglikud tähelepanekud võimaldavad (kui võimaldavad) pidada just ühisest rahakotist ülal peetavat ülikooli parimaks nii üliõpilastele kui ühiskonnale ja et tudengitelt tasu korjamine kahjustab oluliselt Skytte sõnastatud vaeste talupoegade võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise printsiipi.

Gustav II Adolf kuulas hea meelega oma nõuandja Johan Skytte soovitusi. Need kõlbavad hästi ka 375 aastat hiljem kuninglikust suust uuesti soovitamiseks. Nimelt, et ülikool oleks ikka ja ainult tarkuse kabel, oskuste asupaik, vooruse eluase, kunstide kindlus ja igasuguste teadmiste avalik foorum.