Robert Rodrigueze ja Frank Milleri film „Patu linn 2”, mis praegu kinos jookseb ei ole üheksa aastat tagasi välja tulnud esimese osaga võrreldes suursündmus. Vastupidi ootustele on film põhjustanud kriitikute seas peaaegu ühehäälset nurinat ning kiskunud lahti „Patu linna” vanad haavad. Küll heidetakse ette meeskarakterite šovinistlikkust (eriti teevad seda feministlikud kriitikud), sest kõik naistegelased on seksikad prostituudid ning mehed vanad ja närused macho’d. Kritiseeritakse ka visuaalset keelt, mis ei ole 3D lisandusele vaatamata üheksa aastaga kuidagi edasi arenenud, pigem vastupidi. Õli valab tulle Miller, kes ei püüagi varjata oma ksenofoobilisi seisukohti moslemite suhtes. Kõik see teeb „Patu linnast” veidi liigagi lihtsa märklaua, mille pihta harjumuslikke kriitikanooli visata. Tõsi, ka mina kirjutan suuremalt jaolt sellele kriitikale alla, kuid pakun siinkohal mõningad põhjendused, miks Milleri maailm on selline nagu ta on ja miks, vaatamata ilmsetele nõrkustele, on patu linn üpris unikaalne paik.
Selle kõige mõistmiseks tuleb vaadata tagasi Milleri loomingulisele biograafiale. Ta on Ameerika koomiksi legendaarne tegelane, kes alustas 1970. aastate lõpus kunstnikuna, kuid asus õige pea ka kirjaniku rolli. Kirjutajana on talle omane tuntud karakterite ümbertöötamine peaaegu tundmatuseni, mis on tihti viinud fännide pahameeleni, kuid võitnud see eest hulgaliselt uusi lugejaid. Esimene selline katsetus tehti koomiksisarjaga „Daredevil”, mida DC Comics planeeris väikese müügiedu tõttu sulgeda. Milleri käe all muutus koomiks tundmatuseni: ta lammutas karakterid koomiksi senisest mütoloogiast hoolimata nii, nagu soovis. Õilsast kangelasest Daredevilist sai antikangelane, kelle käitumismaneere ja võitlustaktikat õigustab ainult asjaolu, et tema vastased on sama alatud.
Varajase Milleri suurim saavutus on ilmselt aga Batmani mütoloogias. Batman on tänapäeval nii sünge tegelane just nimelt tänu Milleri uuenduskuurile 1986. aasta koomiksis „Pimeduse rüütli tagasitulek” („The Dark Knight Returns”), kust leiame igavesti noore Bruce Wayne’i asemel eest 55aastase masendunud vanamehe, kes otsustab lõpetada pensionipõlve ning naasta Batmani tööpostile.
Juba neis varajastes töödes paistis Miller silma linnaruumi isikupärase kujutamisega. „Daredevili” Hells
Kitchen ja „Batmani” Gotham ei ole lihtsalt kohad, kus toimub tegevus, vaid peategelase mõttemaailma peegel. Need kohad on väga isikupärased ning mõned koomiksiuurijad on väitnud, et Miller on kasutanud linna justkui ühe tegelasena. Nii ei tulegi üllatusena, et Milleri järgmise projekti peategelane ongi üks patune linn, mis neelab tegelasi nagu mülgas. „Patu linna” tegelastest ei peakski mõtlema halvasti seetõttu, et nad on jälgid, vaid pigem tegema etteheiteid linnale, mis on nii julm, et jätab ellu ainult kõige hullemad. Sellise maailma selgrooks ei ole suured, maailma päästvad narratiivid, vaid pisikesed, õnnetute inimeste ponnistused – nood püüavad selles näruses ilmas veel midagi head korda saata. Kangelaste asemel on tegelased, kes väärivad ehk vaid selle poolest piskut kaastunnet, et püüavad kinni hoida mõnest üksikust õlekõrrest, mis päästab nad künismist. Siin on kangelane igaüks, kes on suutnud endas säilitada midagigi positiivset ning kelle ainsaks käivitusjõuks ei ole lakkamatu võimu-, raha- ja seksifetiš.
Märkimisväärne on Milleri topeltroll kirjaniku ja joonistajana, sest koomiksimaailmas juhtub liigagi tihti, et pilkupüüdev graafiline pool määrib pähe sisutühja loo või vastupidi, igava ja klišeeliku joonistuslaadi tõttu jääb hea lugu tähelepanuta. Miller on aga ühendanud mõlemal toolil istudes vormi ja sisu suurepäraselt. „Patu linn” on seest ja väljast läbini mustvalge, kuid seda ilmsel põhjusel. Miller on nimelt koomiksimaailmas tuntud kui antirealist. Ta on väitnud, et ei taha näha higi Batmani kaenla all (kuigi see oleks realistlik), vaid soovib näha teda lendamas (mis ilmselt nii realistlik ei ole). Nii on ka „Patu linna” tegelased ebarealistlikult üheplaanilised, kuid paeluvadki meid nimelt sellistena.
Patu linna võiks võtta Ameerika antiunelmana, kus ajalehepoisist ei saa presidenti, vaid diktaator, sest võimuni jõuavad ainult need kõige räpasemad. Nii leiamegi maailma, kus naised on peaaegu ainuisikuliselt noored ja nägusad, enamasti prostituudid või saatuslikud naised, kes keeravad mehed ripsmete välkudes ümber sõrme, nii et kondid ragisevad ja verd purskab (värskes linateoses on selles rollis Eva Greeni kehastatud Ava). Mehed on aga keskealised masendunud musklimehed, kel plaanis korda saata viimane heategu (tüüpnäitena Mickey Rourke Marvi rollis). Tõsi, leidub ka nooremaid mehi, kuid patu linnale omaselt ei jää nad kauaks elama. Igavusest kodutuid põlema süütavad ärahellitatud rikaste vanemate lapsed mõrvatakse juba filmi alguses samuti igavusest, sest jäävad ette Marvile, kel juhtub parasjagu halb tuju olema. Joseph-Gordon Levitti mängitud Johnny näitab küll kaardimängus närukaeltele koha kätte, kuid maksab selle eest kõigepealt oma sõrmede ning siis eluga.
Kõike eelnenut arvesse võttes tekib küsimus, mis on siis ikkagi viga värskel „Patu linna” filmil. Esimene puudujääk on see, et üheksa aastaga ei ole filmi lisandunud peaaegu midagi uut. Kui esimene film oli visuaalselt keelelt rõhutatult kahedimensiooniline, demonstreerides nii suurepäraselt materjali koomiksilikkust, siis teises osas jääb sellest veidikene vajaka, 3D-tehnoloogia tundub uues filmis liigne ja õigustab end ainult üksikutes kohtades. Pigem vähendab see koomiksilikkust, mis oli esimese filmi üks tugevamaid ja uuenduslikumaid külgi. Teise kitsaskohana võib välja tuua truuduse algmaterjalile: Robert Rodriguez on lavastanud filmikaadrid ja dialoogid otse koomiksist. Kui esimeses filmis mõjus see üdini värskendavalt, siis nüüd toob jäik truudus algmaterjalile kaasa pigem etteheite. Film on liiga Milleri nägu ja sellisena veidi monotoonne. Ilmselt mõjuks filmile hästi, kui see oleks maitsestatud Rodriguezele omase B-filmiliku huumoriga. Rodriguezest jääb praegu aga mulje kui käsitöölisest, kes on realiseerinud Milleri visiooni filmilinal, mitte ei interpreteeri seda.
Lõppkokkuvõttes peab tõdema, et Miller on loonud patu linna näol väga huvitava maailma, mille koomiksi- ja filmirealisatsioonid on olnud ühtviisi põnevad, kuid kahjuks paistab, et vähemalt värske linateose puhul on tegu teatava seisakuga. Näengi ainsa väljapääsuna Rodriqueze suuremat panust ja rohkemat vormilist mängu. Muidu mandub „Patu linna” saaga tavaliseks märulifilmiks, mis ei erine teistest omasugustest suurt millegi poolest. Seejuures ei maksa kritiseerida puusalt tulistades, sest kuigi kõnealune film ei ole kõige parem, ei tähenda see seda, et kogu saaga oleks sisutühi jamps.