Kui kasutad baktereid ja seeni sekundaarsel eesmärgil, riiete valmistamiseks, siis allutad sa nad disainerina inimese kujutlusvõimele. Kui kaugele on sellega võimalik minna? Kuidas treenida meie, disainerite, arhitektide kujutlusvõimet?
Minu film „(mitte)nähtav” („(in)visible”, 2008) kujutab uudset teisest nahakihti, mis sisaldab organisme, nt baktereid ja limaseeni, mis muteeruvad vastavalt keskkonnatingimustele ja kontekstile. Selle töö ja visiooni abil seadsin küsimuse alla selle, mil moel võiks meie suhe keskkonnaga muutuda õhutatuna selle uue nahakihi kohanemisvõimest. Kujutlesin, mis juhtub siis, kui meie nahk on tulevikus midagi muud kui see, millena seda täna mõistame; mood on tänapäeval tegelikult see, mis „teise naha” määratleb.
Moesüsteem aga põhineb tugevalt teatud mõtteraami diktaadil, meile öeldakse trendiprognoosi vormis ette, mis on hea ja mis mitte. Mina usun vastupidi, et see teine nahk võiks olla palju tähendusrikkam ja ehedam, kui selle määraksid inimese bioloogiline identiteet, keskkonnatingimused ja sotsiaalsed vajadused.
Teadusfaktidest ajendatud kultuurilise kujutlusvõime arendamine on oluline, et publik, sh disainerid, arhitektid, teadlased, laiem avalikkus jne, hakkaks sügavamalt juurdlema, ette kujutama ja uurima maailma, mille osa me oleme. Püüan oma tööga teadvustada, et meid kõiki ühendab nähtamatu bioloogiline võrgustik. Tunnetan tungivat vajadust kujutlusvõimel põhineva praktika esiletõstmiseks ja tugevdamiseks: kujutlusvõime aitab meil fakte küsimuse alla seada ning kujutleda, kuhu – nii positiivses kui negatiivses mõttes – meie teadmised võivad meid viia või kuhu peaksid need meid tulevikus juhatama.

Mikromaailma ja inimeste seoste visualiseerimisel saab disainerist inimkeha ja keskkonna sümbiootilise kooselu käivitaja. Kuidas arendada ühist aineringlust loodusega?
Arvan, et seoste visualiseerimine on üks esimesi põhisamme, et tõsta avalikkuse teadlikkust. Seejärel on vaja lõpuni mõista, kuidas niisugune suhtlus toimib, et õppida seda parimal võimalikul viisil kasutama. Miljonite meie nahal elavate vaevunähtavate olendite hääletu keele tõlkimine on samm uue elusa kohanemisvõimelise süsteemi loomiseks meie kehal. See võib avaldada tugevat mõju sellele, kuidas inimesed omavahel suhtlevad, ning eriti sellele, kuidas toimivad sotsiaalsed süsteemid ja võrgustikud. Selleks, et oleksime võimelised eluslooduse süsteeme integreerima, peame esmalt mikroobe, neid imeväikseid olendeid, nägema enesega võrdseina. Niisugune käitumuslik muutus lubaks meil neilt ja nende kogemusest õppida – on nad ju olemas juba miljardeid aastaid. Mikroorganismid kohanesid radikaalsete muutustega uskumatult edukalt ja olid uute vajaduste osas arenemisvõimelised. Meil oleks sellest palju õppida.

Oma „Metakehade” („Metabodies”) töös kasutad nn hulgatunnetuse (ing k quorum sensing) nähtust, rakkude omavahelist suhtlust autoinduktorite (AI) abil, nii et nt bakterid muudavad oma käitumist vastavalt keemilistele reaktsioonidele. Kuidas selles suunas edasi liikuda, praktilises mõttes?
Oluline on uurida helitut keelt, mida kõneleb meie keha, sest seal peitub suur potentsiaal mõistmaks loodussüsteemide sisesuhtlust ja seda, kuidas me ise suhtleme keeruka ökosüsteemiga. Olen kindel, et sellest nn vaiksest vestlusest ja just mikroorganismide kollektiivsest käitumisest on meil palju õppida. Praegu promoveeritakse hulgatunnetuse, molekulaarse suhtluse uurijaid, kelle eesmärk on rakke kontrolli all hoida, manipuleerida ja isegi tappa. Arvan, et siin peitub palju enam, eriti kui jätame kontrollimõtte kõrvale ja kohtleme mikroobe lugupidavalt kui võrdväärseid partnereid. See on üks mu suuremaid uurimiskirgi: määratleda eluvormide-vahelised sümbiootilised suhtlusvõimalused.

Kes on praegune disainer või arhitekt? Või kes ta on homme? Millisena näed enda rolli?
Arhitekti, disaineri ja kunstniku loov eriala nõuab pidevat arenemist ning ühiskonna vajaduste ja muutustega kohanemist. Loovaks pean seda, kes suudab mõelda konkreetses kontekstis ja teha valdkondadevahelist koostööd, et tulla välja senitundmatute lahendustega, ning kelle tegevus on tasakaalus tekkiva teoreetilise teadmisega. Ühiskond peaks väärtustama loovuse rolli kõigil tasandeil. See on põhimõtte küsimus: vältida tuleb keskendumist teoreetilisele teadmisele ja tunnustada käelisest tegevusest tulenevat teadmist.
Mulle ei meeldi öelda enda kohta, et olen kunstnik, disainer, moelooja jne. Mul on lihtsalt kirglik huvi selle vastu, mida teen ja uurin oma loomingus. Publik tõlgendab mu projektide tulemit mitmeti, sildistades mu kunstniku ja/või disainerina. Kui loometöö protsess oleks kinni ühes või teises erialas või kategoorias, siis takistaks see mind vabalt uurimast, ei laseks mul jõuda ootamatute tulemusteni. On ju selge, et inimesed saavad projekte määratleda siis, kui need on teostatud. Arvan, et uurimistööd tuleb alustada oma motivatsioonist ja huvidest lähtuvalt, sest seal peitub suurim potentsiaal.

Mis on kangas, kas kude, tekstuur?
See on huvitav teema, sest see on miski, mis seob palju väikseid elemente kokku. Need ühendused võivad võtta täiesti uusi vorme, mida iseloomustavad uued omadused – justkui maagiline muutus. Kangas, mida kujutlen ja mille nimel aktiivset uurimistööd teen, ei ole määratletud ja stabiilne, vaid koosneb eluslooduse võrgustikust, mis teiseneb ja kasvab, samal ajal paindlikult kohanedes.

Mida mõistad „käitumise” all?
Suhtlust, mis on kõigile seotud asjaosalistele kasulik.

Kus saab lähiajal sinu loomingut näha?
Näiteks Austrias Linzis „Ars Electronica” festivali nn tekkeprojekti näitusel („Project Genesis”), Riias Alma galeriis, Taiwanil Taipeis MoCA nüüdiskunsti muuseumis. Loodetavasti mu tööd ja käegakatsutavad visioonid jätkavad ringreisi, et leida järjest uut publikut ja edendada teistsugust vaatenurka sellele, kes me inimestena oleme ja millised on meie roll ja suhted ökosüsteemis, mille osa oleme.

1 Vt http://thresholdsjournal.com.

2 Vt ka www.sonjabaeumel.at

Sonja Bäumel on biotehnoloogiast lähtuv disainer, kes elab ja töötab Viinis ning Amsterdamis. Tema looming seob kunsti, moe ja disaini teadusega ehk riided ja keha, ulme ja faktid. Ta on õppinud Viini moeinstituudis, Linzi kunstiülikoolis ja Eindhoveni disainiakadeemias. Bäumeli töid on eksponeeritud New Yorgi antoloogiafilmi arhiivis, „Utrechti manifesti” sotsiaalse disaini biennaalil, Milano rahvusvahelisel mööblimessil Salone del Mobile, Liège’i rahvusvahelisel disainibiennaalil ning Viini loodusloomuuseumis. Tema projekt „Tekstuuriline mina” („Textured Self”) kuulub Hollandi Tilburgi tekstiilimuuseumi püsikollektsiooni. Bäumeli looming on inspireerinud tegema ka dokumentaalfilme nagu „Biokunst laborist” („BioArt – Kunst aus dem Labor”, ORF/ARTE) ja „Emake Maa. Me oleme planeedid” („Terra Mater: Wir sind Planeten”, ServusTV), millele tegi aktiivset kaastööd. Bäumel esines sel kevadel Eesti kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna külalislektorite sarjas.