„Vaga vend Vahindra” õnnestumine algab juba kohavalikust, sest maanteemuuseum on sümboolseltki kohane mängukoht Vahindra sansaara-rännaku maiseid etappe mõtestavale „maanteenäidendile”. Ent kohavaim ei piirdu sümboolsete tähendustega, vaid finaalis pannakse mõjuvalt kaasa mängima ka augustiöine Eesti loodus, millele minu nähtud etendusel lisas kujundijõudu ka äikeseilm. Samuti tagab vähemalt poole õnnestumisest ka Tarvo Vridolini valik peaossa. See ei piirdu loomulikult vaid valikuga: näitleja suudab näidenditekstis pisut hõredalt kujutatud tegelaspsühholoogia ka veenvalt lavalisse kohalollu tõsta.
Põhjusi, mis võisid vaatajat lahutada katarsisest või samadhi-seisundist, tuleb aga ilmselt otsida juba näidendist. Mihkel Seeder on ette võtnud tänuväärse töö, sest oma värvikusele vaatamata ei ole Karl Tõnissoni mingil põhjusel varem eriti laval portreteeritud. Meenub vaid viie aasta tagune Mart Kolditsa episoodiline, kuid atraktiivne tegelane Katrin Saukase lavastusest „Tuult tiibadesse!”. Kuna kangelane on tabamatu, siis on tema käitumismotiive niigi raske mõista, saati siis veel aristoteleslikku dramaturgiastruktuuri kammitseda. Seeder on ära teinud põhjaliku töö, tuues arhiivihämarusest lavavalgele peaaegu kõik teadaoleva ning konstrueerides neile pudemeile külge ka intriige ja konflikte. Tulemuseks on tubli näidenditekst, mispuhul iga mõistev lugeja-vaataja saab ka aru materjali vastupanust ning ülesande keerukusest.
Paraku kandub olemuslik ja juba dramaturgiasse kätketud hajaliolek ka näidendi lavaellu. Teema on väga intrigeeriv ja mitte ainult Tõnissoni karismaatilise kuju tõttu, vaid ka oma potentsiaali poolest kõnetada praegust vaatajat. Esmalt on irriteeriv juba Vahindra usutunnistus. Tahtmata –  ja kuidas saakski – vaidlustada dalai-laama otsust kuulutada vend Vahindra 1962. aastal pühakuks, on vähemalt tema näidendis puudutatud Eesti-perioodi vaimne õpetus veel üsna sünkretistlik. Kahtlemata moodustab selle keskme siiras ja aateline vaimne otsing, kuid reaalne teekond nirvaana poole kulgeb mööda mitmeid teoloogilisi, ühiskondlik-poliitilisi ning inimlikke kiusatuskõrvalteid. Kogu see protsess on armsalt kodune ja tänapäevaseltki kõnekas. Eestlase agnostitsism tõrgub küll valimast ja sõnastamast üht ja ainsat kreedot, mida otseteena usaldada, kuid alateadlik kahtlus, et „midagi seal ikkagi on”, teeb ühest väidetavalt ateistlikemast rahvast ometi agara salaesoteeriku, kes, hülgamata talupojatarkusi, paneb igaks juhuks kõrva taha ka kõik „alternatiivse”. Peetagu eestlast (enamasti küll isekeskis, ilmselt mingist seletamatust alaväärsustundest tulenevalt) pealegi konservatiiviks, kipub ta igavikulistes küsimustes valima iidsete otseteede asemel erutavaid virtuaal­maastikke, mistõttu mõjuvad ka tänapäevases diskursuses vaata et täiesti tõsiseltvõetavaina väitlused stiilis: telegram.ee vs. skeptik.ee, debatti teravmeelselt teatraliseerimas ka näiteks Avanejad ja Knopkaingel. Eestlane on praktiline ja elutervelt skeptiline, ta teab tõsise töö väärtust ja mahtu ning sellest tulenevalt … ei raiska seda energiat vaimsele praktikale (milles ei ole iseenesest midagi ebavaimset, sest ka pühendunud töö saab olla isetu teenimine), küll aga kehastub neid küsimusi käsitledes sädelevaks vestlejaks, eelmiste ja järgmiste elude tundjaks, arvajaks.
Küsimused, millest mis tahes usundi munk pigem palveliselt vaikib, jõuavad mängleva kergusega isegi eestlase arvamusfestivalidele. „Uusvaimsuse” teema saab olla aktuaalne inimesele, kellel „vana” vaimsusega mingi katkestus, kuid rahvusliku Nokia-otsingu vankri ette kõlbab rakendada seegi.
Selles kontekstis on Vahindra lugu väga inspireeriv, kuid peidab endas ka valikuvõimalusi, millest vaatemänguline vabaõhulavastuse formaat pidi erisugustel põhjustel ehk üle sõitma. Eestlane januneb oma arvamusfestivalide ja arvamusliidrite kultuses kedagi vend Vahindra taolist, kuid küsimus on, mida oleks kohtumisel teineteisele pakkuda. Arvamusfestivalid liiguvad piiratud perspektiivis nii seetõttu, et arvamused ise kulgevad küllaltki sissetallatud radu pidi, kui ka sellepärast, et nn visionaarsust varjutab sageli kõneleja teoreetiku-hoiak: meelierutav on üks või teine probleem ajurünnaku korras teistpidi pöörata, aga kui valmisolek ise käsi määrida puudub, siis on raske asjast ka midagi „arvata”.
Vend Vahindrat võib selliste valikute valgel näha mitmeti. Ühelt poolt kahtlemata aferistina, kes kasutas oma inimeste mõjutamise võimet kahtlase väärtusega algatuseks, olgu selleks siis misjonitöö eestipärasest ja taarasegusest retseptist ümbersündide ahela katkestamiseks või Pan-Baltoonia visioon. Kuna aga ei näidendist ega ka vend Vahindra lünklikust eluloost selgu nende algatuste otsene omakasupüüdlik motiiv, võiks ikkagi arvata, et paljasjalgse Tõnissoni vaimumaailm on keerulisem. Küllap sisaldas see kompromisse oma siiraste aadete, olmeliste vajaduste ning turundusliku missioonitöö vahel.
Nähes Tarvo Vridolini valmisolekut ja jõudu põhjendada Karl Tõnissoni valikuid ka sisemiselt, vastukaaluks vabaõhuvaatemängu vorminõuetele, tekkiski tunne, et ehk sobiks lugu vend Vahindra eksistentsiaalsetest valikutest pigem kuhugi siseruumi, kammerlikku atmosfääri, kus peategelane saaks publiku panna tõeliselt intiimses õhustikus enesega dialoogi pidama. Vaatamata kõnealuse lavastuse valikutele, kus Vridolin täitis suurejooneliselt ära suure lavaruumi, näitas ta ka salajast soovi põhjendada oma tegelaskuju motiive.
Paraku ei võimaldanud seda praegune lavastusformaat. Vastuolulise isiksuse eri tahud peavad loomulikult vaatajal ka välise kujundi kaudu esile tulema, kuid usutavuse huvides oleks hea, kui tegijate poolelt oleks siiski selge, kas nende lavastuse seisukohalt oli tegemist valesti mõistetud pühakuga, šarlataniga või ka ise endas kahtleva vaimse otsijaga. Loomulikult ei saa tegija kammitseda materjali enese ambivalentsust, kuid kas või selle esiletoomiseks tuleks valida üks võti ja kui see toimib, siis on lootust, et lisanduvad ka teised kihid.
Praegu on põhirõhk vend Vahindra vaatemängulisel show’l, tema välisel tegevusel, millega köita maarahva tähelepanu. Pilku tema sees toimuvasse aitasid heita vaid üksikud siiralt valusad stseenid, nagu näiteks dialoog juut Adoga (Tanel Ingi), kus viimane pidi tõdema vend Vahindra antisemiitlikku ajastuvaimu. Või ka vestlused mandala vajalikkusest jünger Ašin Anandaga (Kristian Põldma).
Lavastuse rituaalne lõpp, mis pidanuks mõjuma võimsana, kõike eelnenut kokkuvõtvana, mõjuski eelöeldu kontekstis jõuliselt pigem seetõttu, et kunstilisse kujundisse oli püütud tükike ürgloodust: sinises prožektorivalguses mänglevad kaseladvad ja äikeseline taevas. Budistliku pühaku matuse­tseremoonia jäi selles kontekstis rohkem välist efekti taotlevaks dekoratsiooniks Aivar Täpsi kristallkausimängu taustal kui eelneva näidendi sisu kokku võtvaks puändiks. Usun aga, et täpsemate valikutega ja õiglaste kärbetega saaks samast näidendist luua ehk ka lavastuse, mis paneks meid lisaks meelelahutusele ka tõeliselt küsima, mis asju ajas vend Vahindra, mida meil oleks temalt õppida ning kuidas tunda tänapäeval ära vale­prohvetid.