Juuli alguses toimus Tartu ülikooli geograafia osakonnas mobiilpositsioneerimise konverents „Mobiilne Tartu 2014” („Mobile Tartu 2014”),1 kuhu tulid kokku mobiiltelefonipõhise ühiskonnauuringu töörühmad 18 riigist, et arutada mobiilandmeside, sh andmete, mis pärinevad mobiiltelefoni või ühismeedia kasutamisest, rakendamist linna- ja transporditehnoloogiate ja planeerimislahenduste väljaarendamisel.
Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu (ITU) andmeil on maailmas üle 6,8 miljardi toimiva SIM-kaardi.2 Selge see, et mobiilid muudavad inimkonna käitumist ja suhtlust, kujundavad ümber transpordikasutust, reisimist ja töökorraldust. Konverentsi eestvedaja, Tartu ülikooli inimgeograafia professori Rein Ahase sõnul on tänapäevaste mobiiltelefonipõhiste uuringute fookuses inimeste käitumise ja ühiskonna toimimise muutused, mida on põhjustanud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia areng. Mobiilipõhine infovoog genereerib rohkem tegevusi ja liikumisi kui varem. Me suhtleme suurema hulga inimestega ja seega tekib vajadus nendega ka kohtuda. „Mobiiltelefon ei asenda inimlikku kohtumisvajadust, vaid tekitab seda juurde,” ütleb Ahas. Tuleviku ühiskonnakorralduses on niisuguseid kiirelt kogutavaid ja töödeldavaid mobiiliandmeid küllap järjest rohkem vaja linna- ja transporditehnoloogiate ja planeerimislahenduste väljaarendamisel. Ürituse eesmärk oli arutada mobiilipõhise infovoo kui uurimistöö vahendi teoreetilise, metodoloogilise ja empiirilise külje üle ning uurida selle praktilisi rakendusvariante geograafias ja planeerimises.3 Konverentsil osalesid geograafid, sotsioloogid, arvutiteadlased, majandusteadlased ning arhitektid-linnaplaneerijadki, näiteks itaallane Carlo Ratti, kes juhatab nii oma arhitektuuribürood kui ka Massachussettsi tehnoloogiainstituudi (MIT) linnauuringute laborit Senseable City Lab.4 Ta on õppinud Torinos ja Pariisis, kaitsnud doktoritöö Cambridge’i ülikoolis Suurbritannias. Ratti büroo loomingut on esitletud nt Veneetsia arhitektuuribiennaalil, Barcelona disainimuuseumis, Londoni teadusmuuseumis ja New Yorgi moodsa kunsti muuseumis (MoMA). Mobiilipõhise infovoo kasutamine geograafias ja linnauuringutes on suhteliselt uus nähtus ja põhiküsimus on selles, kuidas kogutud andmeid rakendada nii, et linnaehitus sellest ka tõepoolest võidaks.
Juba 2006. aastal seisnes tollase Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti väljapaneku „Ühisruum” („Joint Space”) põhiidee mobiilpositsioneerimise metoodika rakendamises linnaplaneerimises. Kuidas on see metoodika viimase kaheksa aastaga arenenud? „2006. aastal tegime näituse „Reaalaja-Rooma” („Real Time Rome”),5 kui tegu oli algusaegade õhinaga seda tüüpi andmete kasutamisel, et linna kui sellist paremini mõista. See oli justkui situatsionistide unelmate täitumine –
puhtalt informatsiooni visualiseerimine –, sest esimest korda oli võimalik inimvoogude liikumist kaardil ühtäkki nähtavaks muuta. Nüüdseks on analüüsi poolt kõvasti edasi arendatud. Tartu konverents tõigi esile, et tehtud on mitu pikka sammu. Analüüsi pool aga aitab meil linnu teistmoodi kavandada. Näen kaht tendentsi: ühtpidi on tegu jätkuvalt andmete kogumise ja visualiseerimisega, kuid teistpidi ka selle info uuesti inimestele kättejagamisega, nii et nad saavad seda oma elukorralduses reaalajas jooksvalt kasutada – oma eluolu ja käitumist vastavalt sellele kujundada,” arvab Ratti. Tagasiside abil tekib elanikel linnaga elav suhtlus.
Tartu konverents oli pigem teadus- kui linnaehituse konverents. Mida on Ratti arvates selles valdkonnas oodata järgmise kaheksa aasta jooksul? „Usun, et näeme üha rohkem selliseid projekte nagu MITi laboris tehtud „Lokaalne soojenemine” („Local Warming”) või „Kopenhaageni ratas” („Copenhagen Wheel”).6 Küsimus on selles, kuidas füüsiline ja digitaalne linnaehituses kokku saavad, seda nii planeerimise, arhitektuuri kui ka toote (ja teenuse – toim) mõõtkavas,” pakub Ratti, kes on oma projektlahendustele võtnud mitu patenti. Arhitektuur on tema määratluses inimese ja keskkonna vaheline liides – ürgajal oli selleks koobas, tänapäeval on selles liideses palju rohkem infot ja suhtlust. Tema sõnul on ehitatud keskkond autonoomne, järgib oma seadusi – kui arhitektuur on seni arenenud enamjaolt staatiliselt, siis nüüd näeme dünaamilist loodusliku ja tehisliku järjest suuremat ühtesulamist. See omakorda muudab meie suhet elukeskkonda. „Singapuris kasutame mobiilpositsioneerimisest saadud infot ühistranspordisüsteemi ümberkavandamisel,” toob Ratti näite.
Kui linnaplaneerimise ajaloos tagasi minna, on see alati sisaldanud kahte elementi: info kogumist ja kavandamist. Mida täpsem ja mitmekihilisem on kogutav info, seda paremad eeldused on meil targemate linnade planeerimiseks. Mida rohkem teame inimeste liikumisest, seda kavalamalt saame linna kui võrgustikku arendada. Analoogse põhimõtte rakendusi näeme arvutusteaduses, kus võrgustikult saadud infot kasutatakse sellesama võrgustiku optimeerimiseks, kohandamiseks jne. Tänavavõrgu arendamisel räägitakse kasutuskoormusest. „Uued meetodid võiksid aidata meil taristu koormust vähendada,” sõnab Ratti.
Puhtalt infopõhist planeerimist ei saa aga kuidagi linnaehituseks või ehituskunstiks nimetada selle senises tähenduses. Arenevad ju linnad sageli ootamatul ja ettearvamatul moel: kusagile tekib pilgupüüdja (ingl attractor) – nt mõne uue hoone näol midagi ligitõmbavat –, mis inimeste liikumisvoo omakorda ümber korraldab. Otstarbepõhine optimeerimine on oma ratsionalistliku mõtteraami tõttu üsna kaugel sellest, mida arhitektuuri või linnaehituse all ehk sooviksime mõelda. „Aga teistpidi on infopõhine lähenemine indiviidikeskne. Uued töövahendid muudavad arhitektide ja linnaplaneerijate töö täpsemaks, targemaks,” rõhutab Ratti. Arhitektuur on staatilise ja dünaamilise vahelises pinges, peab muutustega kohanema, aga ka liiga kiiretele muudatustele vastu seisma. „Kivis peitub mälestus ja arhitektuur on see, mis jääb alles ka siis, kui meie oleme siit ilmast läinud,” ütleb Ratti. „Arhitektuur olgu ühtaegu dünaamiline ja püsiv.”
1 Vt http://mobilitylab.ut.ee/mobiletartu/2014
2 Vt http://www.itu.int
3 Mobiilipõhise infovoo all mõeldakse siin mobiilsidest ja sotsiaalmeediast saadud andmeid.
4 Vt http://www.carloratti.com; http://senseable.mit.edu
5 Vt http://senseable.mit.edu/realtimerome
6 Loe lisaks intervjuud Walter Nicolinoga „Tulevik, toit ja teised rakendusutoopiad”, Veronika Valk, Sirp 9. I 2014.