DJ-debüüt: Tõtt-öelda ei mäletagi ma enam täpselt. Kindlasti enam kui dekaad tagasi, millalgi keskkooli ajal, tõenäoliselt Polymeris. IDM oli siis teema. Ennast ise DJ-ks ei pea, isegi muusikuks mitte, kuigi plaate olen mänginud ja pille mängin ka. Muusika on lihtsalt oluliseks kujunenud hobi.
Muusikas oluline: Musikaalsus. Selle fenomeni äraseletamine nõuaks juba märksa rohkem leheruumi.

Muusikas ebaoluline: Kui tegu pole just räpiga, siis lüürikale pööran häbiväärselt vähe tähelepanu.

Mida mängin: Mängin klaverit, samuti käsitrumme. Igasuguseid vähem ja rohkem kummalisi vanamuusika pille. Raadios püüan kuulajatele tutvustada muusikat võimalikult erinevatest ajastutest, vooludest ning maailmapaigust. Eriliselt meeldib nii ilmalik kui vaimulik renessanss, Musta mere äärsete alade rahvamuusika ning lähema ja kaugema ida sakraalne ja õukonnamuusika. Südamelähedane on ka elektrikitarr tema kõikvõimalikes kehastustes, kaasaegne kammermuusika lähemalt ja kaugemalt ning ei saa salata – räpp ja rnb on ülim süüdlaslik nauding. Klubides sai kunagi mängitud peamiselt minimaalset teknot ja sensuaalset haussi, aga see skeene ammendus üsna kärmelt, sealjuures mitte muusikalises, vaid pigem elustiililises mõttes. Üldiselt mängin kõike, mis võtab kõrvust ja kuskilt kõhust kõrgemalt kinni ja lahti ei lase. Muusika peab olema lummav.
Mida ei mängi: Ei salli niisama soigumist või klimberamist. Liiga nunnu muusika ka ei istu eriti. Disko jääb kaugeks (Whitney Houston on erand). Ei soosi artiste, kelle enesekuvand on äärmuslikult ära turustatud.

Eredamad mängumälestused: Esimene „Fantaasia” Klassikaraadios peaaegu kuus aastat tagasi. Elu parim set üle-eelmisel suvel nüüdseks unustuste hõlma vajunud Kuru festivalil, põllu peal, päikesetõusu ajal. Meeletu vaib oli õhus. Siiani tullakse tänaval küsima, et kas mina olin see väike tüdruk, kes seal mängis. Meenub veel eksprompt tänavamäng õhtuses İstanbulis Galata torni ees. Mängisime türgi pulmatantse, terve väljak tantsis kaasa. Vahest kõige eksootilisem oli aastatetagune haltuuraots purjus linnaisadele, kus vanamuusika ansambliga ühe kurikuulsa poliitiku organiseeritud erapeol esinesime. Igasuguseid toredaid olukordi on ette tulnud.

Tehnilist: Pill peab hääles olema. Klubimuusika osas olen endiselt vinüüli usku. Käsitöö on aus töö.

Nõuanne: Tehnilist pädevust pole keeruline saavutada, kuid emotsioonidega oskuslikult manipuleerimine, tõusude ja languste orkestreerimine ning aja peatamine on musikaalsuse, keskendumise ja ümberkehastumise küsimus. Selleks ei piisa ainult mängimisest, tuleb rohkem kuulata. Lood tuleb pähe õppida. Ja väga okei on välja näidata, et tunned ise ka sellest muusikast rõõmu, mida parasjagu mängid. See kõik peaks kehtima nii pilli- kui plaadiinimestele.

Viis klassikut:
Aaliyah „Aaliyah” (2001)
Galaktlan „Sinine platoo” (2013)
Jeff Buckley „Grace” (1994)
Jon Hassell/Brian Eno „Fourth World, Vol.1: Possible Musics” (1980)
Radiohead „Kid A” (2000)

Viis hetkekummitajat:
DAM انا مش خاين („I’am Not a Traitor”)
John Heckle „Power of Two”
Mac Miller „The Question” (Live)
Mohammad Reza Mortazavi „Liberation”
Pēteris Vasks „Līdzenuma ainavas (Plainscapes)”, kogu plaat

Lõppsõna: Muusika on tore küll, aga lugege ikka raamatuid ka!