Praktikale toetudes võin kinnitada, et festivalidest on kirjutada küllaltki keeruline, sest soov anda kõikehõlmav ja terviklik ülevaade enamasti ei realiseeru. Sellest on siiralt kahju, sest korraldajate pingutus ellu kutsuda rida unustamatuid muusikaelamusi väärib ju igati holistlikku jäädvustamist kirjasõnas. Miks ei realiseeru? Kõigepealt paratamatuse tõttu, et üks inimene ei suuda nii väikeses ajalõigus kõike kuulata (ei füüsiliselt ega emotsionaalselt), ning teatavasti on festivali kui suurfoorumi teemade ring määratu lai ja vajab kajastamist eri tasanditel, olgu siis lähtepunktiks interpretatsioonikunst, orelimängu pedagoogika vms. Subjektiivsus, iga kirjutaja paratamatu kaaslane, mängib siin otsustavat rolli.
Piirjooni
Selle aasta bukletit sirvides üllatas heas mõttes festivali enneolematu mastaapsus, esinejate arv oli kolossaalne, hõlmates lõviosa eesti organistidest, kellele lisandusid veel mitmed välisesinejad, oreliõppurid ja nende õpetajad. Teen katse anda mõningad muusikapeo sündmustiku piirjooned: suur oreliöö Nigulistes (31. VII kell 21.59 – 1. VIII kell 04.59), õhtused täispikad soolo-, ansambli-, orkestrikontserdid; pealelõunased orelipooltunnid, meistrikursused Tallinna kirikutes; vestlusring plaadisarja „Eesti orelid” tähtsusest teatri- ja muusikamuuseumis; III Tallinna rahvusvaheline noorte organistide festival eesti, vene ja saksa noorte osavõtul; pidulikud tseremooniad (avatrompetid Jaani kiriku tornis), liturgilised riitused jpm. Tuleb arvestada asjaoluga, et orelifestivali toimumiskohad ei piirdu ainuüksi Tallinnaga (festivali ametlik nimetus viib pisut segadusse): festivalilinnad olid veel Pärnu ja Valga ning arvukalt kontserte anti ka maakondades (Taagepera, Torma, Kadrina, Rapla, Rõuge, Kullamaa, Põltsamaa, Iisaku, Lohusuu). Viimastest võiks tulevikus saada kindlasti omaette põnev kajastamisobjekt.
Valik, milliseid kontserte ülevaate autor sõnaliselt peegeldab, kujuneb paratamatult vastavalt kirjutaja eelistustele, sellele, mis on talle oluline nii muusikas kui elus. Ja mida vanemaks saame, seda rohkem saab muusikast, mis kunagi olnud vaid ripats tunnustusvajaduse ja edevuse rahuldamiseks, meie elu pärisosa. Eesmärk omaette, kunst kunsti pärast, muutub ja otsekui lahustub küpse kunstniku väljakujunenud isiksuses, sellest saab vahend väljendamaks oma aateid ja esteetikat.
Igal kontserdil puutume kokku uudse olustikuga, eriilmelise kuulmiskogemusega. Juba interpreetide isiksus, nende lähenemine pillile ja muusikale üldse, elamine helides erinevad tihti diametraalselt. Loomulikult võib ju minna kergemat teed ja lihtsalt loetleda toimunut sellega suhestumata. Aga vastutustundlik kirjutaja võib sattuda ummikseisu, sest ideeplatvormi leidmine nii mitmekesise elamuse kirjeldamiseks on vaevaline. Kitsukeses kultuuriruumis – Eesti oma seda kahtlemata on – kajastab suursündmust sageli üksainus inimene (heal juhul kaks) talle omasest vaatenurgast, selle asemel et mitmed kontserte väisanud ajakirjanikud avaldaksid oma mõtteid-hoiakuid ning toimunu aadressil saaks lõpuks kokku ammendava, ülesehitava ja adekvaatse kriitika. Paraku on meil teisiti ning vastutuse koorem jääb enamasti üheainsa publitsisti õlule. Kuid, nagu lohutavalt kirjutab Tõnu Õnnepalu (alias Anton Nigov): „Kirjutamine on varjamise ja väljaütlemise mäng”.1
Järgnevad väljaütlemised keskenduvad festivali põhiteemadele ja paarile eriti eredale kontserdielamusele.
Hugo Lepnurm 100
Andres Uibo algatatud orelifestival, üks pikima ajalooga kultuuriüritusi Eestis, tähistas tänavu mitmeidki juubeleid. Nimetagem kõigepealt professor Hugo Lepnurme 100. sünniaastapäeva.
10. augusti orelipooltunnil Niguliste kirikus esitas Tiit Kiik muu hulgas Lepnurme 12 koraalieelmängu (kokku on neid 32). Sama päeva õhtusel lõppkontserdil Jaani kirikus kõlas vanameistri seni vähe tähelepanu pälvinud kantaat „Lunastus Kristuses” (1955) kõrgetasemelise koosseisu, kammerkoori Collegium Vocale ja Sinfonietta Klaaspärlimäng esituses, juhatas Endrik Üksvärav, oreli taga oli Piret Aidulo.
Organist, helilooja ja pedagoog Hugo Lepnurm oli sügavalt religioosne inimene. Tema raamatust „Mälestusi”2 pärinevad järgnevad read: „Olin astunud uude võimsasse energiavoolu, mis tänini kannab, suunab ja muudab mind”. Nagu me teame, ei soosinud ajastu, kuhu Lepnurm oli sündinud, seda laadi tõekspidamiste järgimist ning aastail 1950–1958 oli ta usulise tegevuse pärast sunnitud pedagoogitööst konservatooriumis kõrvale jääma. Ilmselt ei suuda me tolleaegse loovisiksuse vaimseid vintsutusi lõpuni mõista, võib-olla saame üksnes aimamisi tunnetada nende sügavust ja hämaraid tagamaid …
Tahtmatult meenuvad siinkohal ühelt sõjakangelaste mälestustahvlilt loetud sõnad: „Nende piina pitsitused, nende mure muljutused”. Ometi mäletame veel selgelt Lepnurme optimismi, tema leebet sarmi ja hoolimist kõigist ja kõigest – vaieldamatu kangelane temagi.
Juubelite jada jätkub. Nimelt, kaks väärtuslikku orelit on sel aastal saanud 100aastaseks: Tallinna toomkiriku Ladegasti-Saueri orel ja Tallinna Jaani kiriku Normanni-Terkmanni orel. Nelikümmend aastat tagasi algatas aga Hugo Lepnurm LP-sarja „Eesti orelid” väljaandmise. Seitse plaati salvestas ta ise, töö lõpuleviijaks sai tema õpilane Rolf Uusväli. Kokku ilmus plaate kolmkümmend kolm. Stendid asjakohase info ja plaadiümbriste näidistega olid eksponeeritud Niguliste kirikus. Nende põhjal sai ettekujutuse tolleaegsest orelirepertuaarist ning tekkis vastupandamatu huvi neid taas kuulata, sest vinüülplaatidele salvestatu vahendusel saab muu põneva kõrval ka ettekujutuse orelite tehnilisest heakorrast, mida Lepnurm terve elu jooksul oma südameasjaks pidas ja jõudsalt edendas. Festivali korraldajail oli iseenesest huvitav idee võtta LP-plaadi helimaterjal ja reprodutseerida see tänasesse aega, kutsuda lugusid esitama Lepnurme õpilased. Sel põhimõttel koostatud kava „Eesti orelid I” kõlas näiteks 3. augustil Tallinna toomkirikus ning seda laadi kontserte oli ka maakondades.
Kõrghetki
Interpretatsioonikunsti säravaid tähti oli festivalil mitu. Šveitsi kuulsa improvisaatori ja helilooja Guy Bovet’ kontsert 2. augustil jättis erakordse mulje. Niguliste kiriku viiesekundisest kajast oli organist teinud omaette täiendava oreliregistri, mis osutus mõjusaks väljendusvahendiks. Tema interpretatsioonikunst võimaldas kuulajal nautida kirikulöövi akustika imepärast toimet. Registrite valikus prevaleerisid pianissimo värvid, kahanedes paiguti rütmipilli kõlaga sarnanevasse klobinasse, mis tekkis „tummadest” löökidest klahvistikule. Kavas olid ooperiklassika töötlused orelile: Bellini, Puccini … Olin pinevil, teades, et eesti kuulajale on selle ajalooperioodi muusika mõnevõrra „raske seedida”, aga õnneks oli lõviosa publikust Tallinna külalised, pealegi kõrvaldas interpreedi huumorimeel ja hea maitse kõik banaalseks muutumise ohud. Ülikonservatiivne kuulaja võis ehk liiga kergekaalulist muusikat kuuldes ennast ebamugavalt tunda, kuid ei pruukinud. „Väike valss” Giacomo Puccini ooperist „La Bohème” oli eelkirjeldatud kuulajagrupile ilmselgeks proovikiviks. Seevastu Puccini 1899. aastal ilmavalgust näinud teos „Scossa elettrica” („Elektrišokk Alessandro Volti austuseks”) oli täiesti tõsiseltvõetav, uudne ja üllatuslik.
Kontserdi lõpus esitas Bovet oma teose „Kolm Hamburgi prelüüdi”. Siin eristas kuulaja kõrv hoopiski eksootilisi maoori viise ja flamenkot, kuid ka mitmeid tuntumaid muusikalisi tsitaate: saksa šlaagreid, Gershwini teemasid, Beethoveni „Elisele” ja veel palju muud, mida ei osanud identifitseerida. Kõik see kokku andis kõlaliselt vaheldusrikka komplekti folkloori ja groteski kujundeid.
Tantsu teema oli kesksel kohal ka 5. augustil Nigulistes organist Jaroslav Tůma ja tantsijanna Adela Srncová ühisel kontserdil, mis kandis p
ealkirja „Usk, lootus, armastus”. Selle harvaesineva duo koostöö oli äärmiselt läbi komponeeritud, ladinakeelsed märksõnad Horatiuselt ja Vergiliuselt andsid lisaväärtuse muusika ja tantsu sümbioosis kulgevale „jutustusele”. Kava valik oli tehtud mitmest sajandist, alustades Tůma improvisatsioonidest ja lõpetades järjest arhailisemaks ja lihtsakoelisemaks muutuvate teostega, vanimaks paater Anton Estendorfferi variatsioonitsükkel XVIII sajandi algusest. Tantsijanna pakatas noorusvärskusest ning žestide keeles jutustas temagi kirgastuse ja hingepuhastuse loo. Oreliteostest jäi meelde Miloš Sokola „Passacaglia quasi toccata sul tema B-A-C-H”.
Kava teises pooles kasutas organist Niguliste kooriorelit, mille on barokkpilli ehitustraditsioonidele tuginedes ehitanud eesti orelimeister Ago Tint. Seda orelit on aasta-aastalt hakatud muuseumi-kontserdisaali ellu üha rohkem kaasama, mis kahtlemata rikastab oluliselt selle kauni kirikuruumi kõlailma ning selgi festivalil pakkus see väike pill head vaheldust.
Mastaapne kontsert, kus suurepärast koostöövalmidust demonstreerides esinesid eesti organistide paremik ja mitmed festivali välisesinejad, anti 6. augustil Niguliste kirikus, kavas Johann Sebastian Bachi „Clavierübung’i” III osa, ajaloo käigus nii „saksa orelimissa”, „muusikalise katekismuse” kui „muusikalise dogma” austavat nimetust kandnud tsükkel. Bachi eluajal 1739. aastal ilmavalgust näinud valimiku eessõnas rõhutab autor, et sealt leiab koguduse organist nii suurele kui ka väikesele orelile sobivat muusikalist materjali. Klaviiriharjutused, eeskätt didaktilisel eesmärgil loodud Bachi küpse loomeperioodi vili, sisaldavad luteri teenistuse muusikaliseks kujunduseks vajaliku prelüüdi, valiku Kyrie-osi (versetʼi), koraalieelmänge, kommuniooniks loodud neli duetti (kõlasid klavessiinil) ja piduliku lõpufuuga. Rohkearvulisele publikule pakuti sel õhtul intellektuaalselt kõrgetasemeline esitus.
Kokkuvõttes oli tänavune orelifestival igati õnnestunud, äärmiselt sisutihe ja värskendav kultuurisündmus. Rõõm oli näha täissaale ja publiku suurt huvi orelimuusika vastu. Vastavalt toimumise ajale leidus igale kontserdi formaadile oma kuulajaskond. Siinset orelirahvast nägi põhiliselt õhtustel kontsertidel, pärastlõunased orelipooltunnid olid enamasti Venemaalt saabunud turistide pärusmaa. Märkasin, et festivalist on saanud suurepärane rahvusgruppide lähendaja (seda nii publiku koosseisu kui meistrikursustel osalejate osas), mis on äärmiselt positiivne nähtus meie heitlikus ajas. Suur tänu korraldajatele, samuti kõigile osalejatele. Püüdkem siis kõik koos Hugo Lepnurme eeskujul püsida selles võimsas energiavoolus, mis loodetavasti kannab, suunab ja muudab meid ka tulevikus.
1 Anton Nigov, Harjutused. Eesti Keele Sihtasutus, 2002, lk 139.
2 Hugo Lepnurm, Mälestusi. Eesti Muusika Infokeskus, 2004, lk 115.