Selline linna ja maa kohtumine tekitab loomulikult ootamatuid kooslusi. Linna intellektuaalid kuulavad maalaste laule ja maarahvas näeb oma külas jalutamas kirjanikke, kelle hääl on muidu tuttav  raadiost ja nägu televiisorist. Kuku raadiohääl Kristel Kossar intervjueerib metsa vahel Kanal 2-st tuntud Ilmar Taskat. Oma pika seelikuga on põõsastesse takerdunud ajakirjanik, kelle külamees kiiresti kohalike oludega kurssi viib. Külakiigel kõõluvad Võtikvere kooli laululapsed ja puude varjus raamatumüüki alustanud kirjastused üritavad vihma eest kaitsta oma väärtuslikke aardeid. Selline pilt võtab vastu Võtikvere kirjandussalongi tulijaid ja kes kiirelt kohaneb, see saab mõttetalgutest osa vihmahoogudele vaatamata.
Võtikvere maastikud muutuvad iga aastaga. Seekordse ürituse patroon Jan Kaus, kel tuli hiljuti Loomingu Raamatukogus välja miniatuuride kogumik „Tallinna kaart”, lisab õhustikku sisutihedust ja sügavust. Programm on tihe.
Indrek Taalmaa loeb ette Ervin Õunapuu näidendi „Mina, Luther”. Järgnenud arutlustes kombatakse moraali ja moraalituse piiri. Meilt kõigilt oodatakse, et me millegagi üllataksime, kuigi maailmas ei ole justkui midagi enam leiutada ja vanade tõdede interpreteerimine loob valutult juurde üha uusi mõttekonstruktsioone.
Vestlusringis ärgitatakse mõtteid vahetama ka poliitika ja ajaloo teemadel. Tõnu Õnnepalu tõstatab küsimuse, kas kirjandust loob kirjanik või publik.
Kui mõttepausid liiga pikaks venivad, vallutavad lava laululapsed. Ka Indrek Hirv ning Eeva Park muudavad oma poeesia lauluks. Muusika toob õhustikku lisadimensiooni. Laulude sekka räägitakse aga Torma metsades siiani luusivatest huntidest, pargi puude vahel kummitavad vaimud ja vaatavad meid Margaret Thatcher ja Helgi Sallo. Nende näod on Sirje Endre kirjastuse suurtel plakatitel ja mõjuvad puude vahel peaaegu sürreaalselt.
Elevust tekitab Ilmar Taska ja Kristel Kossari pingestatud arutelu. Kuulajad, kes on ilmastikuoludest häirituna oma kaitsvatesse kilekookonitesse tõmbunud, elustuvad silmanähtavalt. Kristel Kossar vürtsitab vestlust intrigeerivate küsimustega, mida Taska laiendab sundimatu sõnaosavusega. Kuna Imbi Pajule näivad olevat saadetud sanktsioonilised vihmapilved teiselt poolt Peipsi järve, siis soovitab Taska õhku lasta raketi (nagu Oscarite pidustuste aegu), mis vihmapilved laiali ajaks. Ka Los Angeleses ei kuuluvat kõige uhkemad villad mitte filmitähtedele, vaid sõjatöösturitele. Taska loeb sugestiivselt katkendi oma peagi Loomingus ilmuvast jutust, mis seekord räägib sõjast, Stalini lapseohtu naislenduritest, kes oma vineerist õppelennukitelt pomme heidavad.
Poliitilised teemad jätkuvad. Märten Kross räägib sellest, kuidas Nõukogude armeest poeti peitu hullumajja, millest juttu ka tema värskes raamatus „Hullumäng”. Ka siis, kui palutakse eestivene kirjandusest rääkima Viktoria Ladõnskaja ja Andrei Hvostov, kaldub jutt riigikaitse teemadele. Salongi perenaine Imbi Pajugi tuletab vestlustes meelde, nagu ta varem oma teostes seda teinud, meie rahva kannatusi ja Nõukogude süsteemi ebainimlikkust.
Möödanik ei ole eesti kirjandusest kadunud. Ikka ja jälle viivad ekskursid meid tagasi, möödaniku pained ei lase meid lahti. Või on need tuleviku mälestused?
Loomingu Raamatukogu lett on kaetud tsellofaaniga, mille peale tibutab meloodiliselt vihm. Ka raamatud, kuigi tahkest materjalist, on tundlikud …
Poeetiline maailm Peipsi ääres on habras eriti just sellelt kaldalt vaadatuna. See tükike rohelust tundub eriti kaunis meie rahutus maailmas, kesk vallutusi, sõjakoldeid ja sanktsioone. Sulg on relv, millega nende vastu võidelda. Loodame, et vastastikuste sanktsioonide maailmas ei lähe Võtikvere inspireeriva pargi puud küttepuudeks ja raamatuküla traditsioon jätkub.