„Testamenditäitjate” tegijad on hakkama saanud millegi täiesti hämmastava ja lummavaga: toonud lavale vormilt klassikalise, kuid ehteestiliku sisuga kriminäidendi. Viimast iseloomustab eelkõige „algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama” meeleolu. Pikameelsed maarahva esindajad ei taha mõrvast esialgu kuuldagi, kui see aga sõna otseses mõttes üle laipade nende pähe jõuab, pääseb valla vastastikuse süüdistamise ja iseenda puhtakspesemise tulevärk. Kohalikku mentaliteeti järgib ka see, et enne mõrvari otsimist tuleb ikka tublisti seapraadi süüa ja viina visata.
Ka Raimond (Allan Noormets), kes juurdluse juhtimise sisuliselt üle võtab, pole põrmugi Sherlock Holmesi, Hercule Poirot’ või inspektor Barnaby tüüpi rafineeritud ja intelligentne härra, vaid tavaline näost punetav ja viina kaaniv eesti mees, pealekauba endine retsidivist. Tema eetikakoodeksit iseloomustab kõige paremini see, et ta ei tunnista ka aastakümnete pärast ennast inimese tapmises süüdi, vaid süüdistab arste, kes olla ohvrit pärast peksmist valesti ravinud. Neljandaks võib märkida irooniat tänapäeva Eesti poliitika arvel: mees, kes saadab presidendile pika arupärimise, miks Eesti majandus on nii viletsas seisukorras, saab vastuseks presidendi paraadportree.
Arvasin seni, et tapatöid ja koomikat suudab eesti dramaturgidest sedavõrd intensiivselt ja andekalt miksida ainult Mihkel Ulman, sedagi vaid telesarjades. „Testamenditäitjad” tõestab, et kandepind on palju laiem.
Pealtnäha on lavastuse keskmes küsimus „kes mõrvas?”, sisuliselt aga „kuidas mõrvati?”. Viimane teeb loo tunduvalt sisukamaks. Muidu loogilise mõrvaloo süžees häiris üks asjaolu: mõrvari tagasipöördumine kuriteopaika pole eriti põhjendatud. Tal oleks palju turvalisem – ja ka täiesti võimalik – seda vältida. Tõsi, näidendi kahekordne lõpp viitab, et ta võis olla lihtsalt niivõrd enesekindel. Teistkordne lõpp, mis sisaldab ühtaegu nii kummastusefekti kui ka puänti, annab näidendile palju juurde, võimendab farsilikku meeleolu ning keerab kogu loo täiesti ebamoraalseks. Tegevuse käigus tekkis teisigi kahtlusi loogika vastu patustamises, näiteks, miks hoiab Jaanus oma inhalaatorit kogu aeg köögis, kuigi see mahuks suure­päraselt ka taskusse. Need näilised apsud on autor aga teadlikult vaataja ninapidivedamiseks sisse põiminud.
Sedavõrd plahvatusliku koega algupärandi esmaettekanne seab näitlejaile eriti suured nõudmised. Tarvis on oluliselt rohkem initsiatiivi, leidlikkust ja isiklikku sära kui näiteks Tšehhovi „Kajaka” jumal teab mitmekümnendas lavastuses. „Testamenditäitjates” saadi sellega suurepäraselt hakkama ja muidugi tuleb selle eest kiita ka Tammearu lavastajaoskusi. Tükk on tempokas, sädeleva dialoogiga, aina ootamatumate emotsioonipööretega – ühe sõnaga haarav.
Lavastuse keskseks tegelaseks tõuseb Allan Noormetsa Raimond, inimene, kes ise ka täpselt ei tea, kas ta on kirjutamiskalduvustega joodik või joomakalduvustega kirjanik (taas tüüpiliselt eestilik probleemiasetus!). Osalt ka seetõttu, et terve teise vaatuse on ta ainus mees laval. See on ühtaegu teatraalselt koomiline, aga seejuures täiesti elutruu karakter. Täpselt sama kehtib Piret Kalda Milvi kohta. Kalda on jõudnud sellesse õnnelikku ikka, et võib eredalt ja usutavalt mängida ka seniilsusele kalduvaid vanamutte. Ehkki Milvit iseloomustab pigem vanainimeselikult lihtsameelne, kuid järjekindel kavalus aina kuhjuvat kahtlust alatasa enda pealt ükskõik kellele teisele juhtida („Endal on sul siin mõrtsukas, aga tänitab minu väikese võla pärast!”). Tõsi, kavalusest ei tunne küll ükski tegelane puudust.
Noormetsa ja Kalda koosmäng on suurepärane. Kui arvestada paari esinemist ka Tallinna Linnateatri üsna sarnase meeleoluga „Aju jahis”, võib väita, et oleme saanud nii uhke ja särava õuduskomödiantide paari, et paremat ära mine laiast maailmast otsimagi.
Kolmas testamenditäitja, kirikuõpetaja Enela, seisab kuidagi omaette, aga kibedat minevikku arvestades on tal selleks ka põhjust. Igatahes liitub Piret Rauk peamiselt Tallinna Linnateatrist pärit ansambliga harmooniliselt.
Maiken Schmidti Riina kippus jääma halliks hiirekeseks ka siis, kui see muutus ohtlikuks, s.t kui ta sattus samuti täisväärtuslike kahtlusaluste sekka. Tema eneseõigustused tundusid teistega võrreldes liiga tagasihoidlikud, eriti arvestades, et ta pidi üksi välja astuma kolme vastu, kes kas või sugulussidemete tõttu on võimelised ükskõik kui alatuks kokkumänguks. Aga ka sellisena ei irdunud ta tervikust, sest miks ei või mõni inimene olla lihtsalt väga tagasihoidlik.
Andres Raagi Jaanus pole eelmistega võrreldes eriti mahukas roll, aga sündmustiku käivitajana ja hooandjana teeb ta oma raske ja vastutusrikka töö laitmatult ära. Leila Sääliku Janne on surnu kohta üllatavalt sümpaatne ja heatahtlik. Isegi liiga: Jaanus: „Janne-tädi! Ma ei taha seda kulda!”Janne: „Tahad või ei taha, aga testamendi vastu ei saa!”. Jääb mulje, et tema tapmine on tõesti kuidagi eriti alatu tegu.
Võrreldes Hargla eelmise lavale jõudnud näidendiga „Wabadusrist” Eesti Draamateatris, on „Testamenditäitjad” nii teistsugune, et võrrelda polegi midagi. Esimene on mastaabilt võimas ja ajalooliselt paeluv, kuid sündmustest vaene. Teisel pole mastaapi, pole ajalugu, sündmusi see-eest kahe eest. See, et loo tegevus on lokaliseeritud just Lääne-Saaremaale, pole üldse oluline. Pannileib ja Margus Muld on ebaolulised, sisuta märgid. Samasugune lugu võiks juhtuda ka Vana-Koiolas või Assamallas. Õnneks pole lavastaja kasutanud labast trikki panna mõni näitleja rääkima saare murrakut (mis pole sugugi keeruline) ja see teeb lavastuse heas mõttes universaalseks.
Kahetseda võibki „Testamenditäitjate” puhul vaid mängimispaika. Kuressaare on ikka päris kaugel ja sõit sinna kallis. Kuivõrd kaks kolmandikku trupist pärineb Tallinna Linnateatrist, julgen ennustada lavastusele külalisetendusterikast tulevikku. (Pealegi pole näidend kuigi ruuminõudlik.) „Testamenditäitjad” igatahes väärib seda – koos aplausi ja lilledega.