Kõiki kontserte ei saanud ma kahjuks kuulata, kuna mere kutse oli liiga tugev. Aga siiski: hästi väljendusrikas ja pakkuda tahtev oli Riivo Kallasmaa (oboe) ja Kadri-Ann Sumera (klaver) kammerkava. Heas teineteisemõistmises ja teatud elegantsiga esitatud avalugu, Maurice Raveli pala habaneera vormis (algselt häälele loodu töötlus oboele) andis kontserdile kohe positiivse laengu. Sama autori sonatiin on tuttav eelkõige klaveriversioonis ja sellisena loomult läbipaistev ja õhuline. Meie saime kuulda konkreetsemat kõlalahendust. Tasakaalu suhtes ja arvestades oboe häälekust oleks klaver võinud julgem olla, seda eriti kiirete käikude surinas. Teatud osa kavast kuulus ainult sooloklaverile ja see oli kõrvupaitavalt hea, nii  Olivier Messiaeni palad tsüklist „20 pilku Jeesuslapsele” kui ka Claude Debussy „Arabesk” ja „Undiin” oma värvilahenduse ja meeldiva vabadusega.
Andreas Lend (tšello) ja Ralf Taal (klaver) näitasid väga head muusikalist ja ansamblilist koostööd. Kerge irooniaga esitati Claude Debussy sonaat d-moll. Väikevormidest kuulsime Heino Elleri Peterburi õpinguaastate atmosfääris loodud romantilist prelüüdi ning Ottorino Resphigilt keskmist osa trükis tervikuna ilmumata tšellokontserdist. Kaalukas osa kavast kuulus Johannes Brahmsi sonaadile e-moll op. 36. Emotsionaalne ja mahlaka tooniga tšello mõjus artistlikult ja vabalt, koostöö klaveriga hea diferentseeritusega mängijate vahel. Taal sobitus osavalt selle saali akustikaga, kuritarvitamata pedaali. Selles ettekandes lõi õitsema kooslus teos-esitaja-kuulaja. Oli muidugi vaja lisapala.
Juulikuule tõmbasid kriipsu alla Heli Ernits (oboe) ja Ave Kruup (klaver) vaheldusrikka kavaga eesti heliloojate lugudest. Neist tekitas elevust Lauri Jõelehe „Avarus” soolooboele, kus sai nautida erinevaid toonitekitamise viise, mis moodustasid põneva ja värviküllase rännaku selles improvisatsioonilises arengus. Tundub, et esinejate paigutus piki saali õigustab end akustiliselt paremini kui põiki paigutus, kuna kajaefekt ei sega siis nii häirivalt. Seda võis muide märgata ka Lendi-Taali kontserdil.
Ometi oleks kasulik Erkki-Sven Tüüri klaverisonaadis täispedaali asemel kasutada kohati pool- või veerandpedaali, et faktuuri selgus laiali ei valguks. Mulje kujundusest ja teostusest oli veenev ja huviga jälgitav. Urmas Sisaskilt oli esiettekandeks „Per Andra Mon” op. 148, mis algas põnevalt ja tõmbas kaasa, aga pikapeale ähvardas heade mõtete liigse korrutamise tõttu monotoonseks jääda, mida küll esitajatele pahaks ei saa panna. Ansambel sulas väga hästi kokku, nagu oleks juba väga kaua koos musitseeritud ja ühtemoodi mõeldud. Mine tea, ehk nii oligi?
Tahan oma jutu lõpetada Jaan-Eik Tulve mõttega ühest ammusest artiklist, mis ei ole oma aktuaalsust kaotanud: „Kas peaksime muusika kaudu maailmale rahu otsima? Jah, kui inimkond tahab kestma jääda, peab ta arendama vaimsust, rahu ja harmooniat enda ümber. Muusika abil võime leida ühise keele ning armastuse …” Aga mida inimkond teeb nüüd tegelikult?