Lugusid võib jutustada mitut moodi. Teen ettevaatlikult ühe vastanduse: on inimesi, kelle arvates peaks iga lugu tegelema kui tahes kaudselt millegagi, mis puutub nii-öelda päris ellu. Narratiivid peavad meid puudutama ja seda saavad nad teha vaid siis, kui inimene leiab nendega mingi ühisosa. Nõnda toimivaid häid lugusid on jutustatud lugematu hulk ning jutustatakse kahtlemata ka edaspidi. Kui seda teha hästi, on tulemus tõepoolest ülev ning võib isegi mõne inimese elu kulgu muuta. Halvasti tehtult mõjuvad need lood didaktiliselt või lihtsalt tüütult ja argiselt.
Sama telje teise otsa saab paigutada need, kes otsivad narratiividest midagi radikaalselt teistsugust, kauget ja imelikku, mitte tingimata häirivat ja ohtlikku, kuid ometi midagi sellist, mis on eneseküllane ning allub teatud mõttes vaid iseenese reeglitele. Paradoks on selles, et juba narratiivi mõiste ise eeldab mingisugust sündmuste seostatust, nii et miski radikaalselt võõras päris selgelt loona mõjuda ei saagi. Katseid on siiski tehtud. Õnnestunult mõjuvad seda laadi lood imeliste kujutlusvõime katalüsaatoritena, psühhedeelselt viljakate või lihtsalt kaunite ja filigraansete muinasjuttudena. Halvasti tehtult ei saa nendega kontakti, lood ise mõjuvad tobedana või panevad õlgu kehitama.
James Gunni „Galaktika valvurid” on kahtlemata film, mis ei puuduta, ent teeb seda väga hästi. Selleks, et mõista, miks see nii on, tuleks avada James Gunni taust. Ta on võrdlemisi kummaline režissöör. Gunn alustas oma filmitegija karjääri stuudios Troma Entertainment, mis on (kuri)kuulus oma odavate ja rõvedate C-kategooria õudukate ja komöödiate poolest. Vaatamata pea olematule eelarvele ning näitlejatööle, mis jätab alati soovida, olid need filmid omas dementsuses enam-vähem täiesti vabad. Nõnda sai Gunn taolises keskkonnas osaleda mitme tohutult imeliku ning häiriva filmi loomisel. Troma stuudiost kaasa saadud oskuste ja kogemustega hakkas ta ise filme lavastama toonilt juba natukene tõsisemas, kuid esteetiliselt siiski nendega sarnases võtmes. Nüüd on James Gunn kirjutanud ja lavastanud koomiksigigandi Marvel filmistuudiole hoopiski suure ja vaatemängulise kosmoseseikluse. See on märksa rohkem koguperefilm kui tema eelmised, kuid õnneks pole Gunnil ajaga mõistus ikka päris koju tulnud, mistõttu on tema kunstilised valikud ka selles filmis endiselt pisut ekstsentrilised.
Lugu on lühidalt järgmine: 1988. aastal, kui Baltimaadel oli laulev revolutsioon täies hoos, haaras kusagil Ameerikas üks veider kosmoselaev peale väikese poisi, kelle ema oli äsja ära surnud. Aastaks 2014 on Peter Quillist sirgunud karismaatiline tolgus (Chris Pratt), kes peab ennast lindpriiks ja veedab aega planeetidelt väärisesemeid varastades ning kaunite tulnuknaistega seksides. Läheb aga nii, et tema viimane vargus asetab ta mitme keskmisest ohtlikuma-ontlikuma tegelase huviorbiiti ning nõnda satubki maakas Quill õige pea poolkogemata trellide taha galaktika kõige ogaramate, süngete kriminaalide keskele … kes kõik imekombel inglise keelt räägivad. Nende suleliste ja karvaste seas on ka surmav salamõrvar Gamora (Zoe Saldana), mõtlik Hävitaja Drax (suurepärane Dave Bautista) ja Groot (häälelt Vin Diesel), suur ja heasüdamlik kõndiv puu, kes oskab öelda vaid „Mina olen Groot” ning on ehk filmis kõige südamlikum. „Galaktika valvurite” kõige inimlikum tegelane on siiski ärevushäirete all kannatav geneetiliselt muundatud pesukaru Rocket (häälelt Bradley Cooper). Üheskoos peab see kirju seltskond välja mõtlema, kuidas a) vanglast põgeneda, b) ära hoida sõda, mida kavandab tige fundamentalistist rahvuslane Ronan (Lee Pace) ning c) saada oma vaevade eest hästi tasutud. Veel astuvad filmis väiksemates rollides üles sellised näitlejad nagu Glenn Close, Michael Rooker, Karen Gillan, Djimon Hounsou, John C. Reilly, Benicio del Toro ning Josh Brolin. Kõik on fantastiliselt jabur ning tõtt-öelda lähebki filmil vähemalt tubli pool tunnikest aega, et korralikult käima minna, ent seda tähelepanuväärsem on tõik, et „Galaktika valvurite” puhul see siiski juhtub. James Gunn on oma kosmoseooperi tarvis inspiratsiooni ammutanud nii René Magritte’i maalidest, erinevatelt närilistelt kui ka kuue- ja seitsmekümnendate poplauludest. Ühtlasi, kui see veel selge ei ole, on kogu film ka üllatavalt naljakas. Oma imelikule huumorile ning kahtlasele esteetikale toetudes suudab Gunn huvitavaid valikuid tehes linateose väga osavasti usutavaks tervikuks liita. Tõepoolest, filmi süžee on hooti etteaimatav ning ehk jääbki üks või teine tegelane psühholoogiliselt natuke lihtsaks, kuid mulle tundub, et ka need puudused on tegelikult kalkuleeritud käikude tulemus. Kui kõik „Galaktika valvurid” oleksid peale oma nauditava ogaruse veel ka nii-öelda dostojevskiliku hingesügavusega, poleks enamikul filmivaatajatel arvatavasti võimalik selle filmi lopsakust ilma ülekuumenemiseta vastu võtta. Miks see niimoodi on, on muidugi juba omaette küsimus. Kas need käigud tähendavad filmitegijate vastutulelikkust või on hoopis tegu kommertsiaalse küünilisusega, jääb juba iga vaataja enda otsustada. Oluline on, et Gunn suudab eneseteadliku ja intelligentse režissöörina panna need klišeed, mida tal vältida ei õnnestu,  toimima mördina ega lase neil oma filmi kanda.
Ise jäin „Galaktika valvureid” vaadates eeskätt mõtisklema selle kamba taimse ja loomse liikme üle. Näib, nagu oleks selles tõsiasjas, et just Rocket ja Groot on filmi kõige lummavamad tegelased, kusagil peidus ka selle filmi võti. Ma ei ütle, et inimesed halvasti mängivad, vastupidi. Intrigeeriv on lihtsalt see, kuidas režissöör on korduvalt rõhutanud, et just nimelt too kergesti ärrituv pesukaru on filmi süda ning et ta pani erilist rõhku sellele, et Rocketi traagika õigesti välja tuleks. Tõepoolest, kuigi tegu on eksperimentaalse tehnoloogia abil loodud kiskjalisega (nii filmis kui ka ilmsi), mõjub ta äärmiselt karismaatiliselt just teda ümbritsevate inimeste hea mängu tõttu. Sellised tegelased võivad paljusid filmivaatajaid hirmutada ning kahtlemata elame me ajastul, mil enamik Hollywoodi filme sisaldab liiga palju digitaalseid elukaid, kuid hea on teada, et ka neid on võimalik hästi teha.