Läti kunstide akadeemias audiovisuaalset kunsti õppinud Jelena käsitseb kaamerat vägagi julgelt, võttes kasutusse võimalikult palju eriefekte. Nii võib kaamerapilgu fookusesse sattuda kõik korraga, mis muudab pildi häguseks, või vastupidi, ainult mingi pisidetail, suurendades seeläbi asja olulisust: „Muusa õhtul / KNITTED DRESS 1278N1188 TANK TOP / 1077M8052 / BAG 6SN8W1956 BOOTS 8H9CS3512” (lk 9).
Ise peab Jelena Glazova oma luuleteoseid veebikaamera lüürikaks. Sellest tulenevalt näib, et luulekogus „Plasma” esinevad luuletused moodustavad võrgu, milles eri paigus olevad vaatajad kontakti loovad. Luulekogu ise on aga justkui plasmaekraan, mis oma pikslite valgustatusega pilti moonutab. Eredalt valgustatud pikslid toovad esile värvikülluse, millesse on ohtralt pikitud ka kustunud piksleid sügavmusta tooni saamiseks: „pärast musta udu hooaega hakkas harjumatult vara / võimutsema vaikus / mõeldi ja mõistatati, millest see tuleb, selgus – / punaste mägede tagant lähenevad kõike kustutavad / pilved / kustutavad kõik täielikult kuni põhjani / silmaga nähtamatu valge mürani” (lk 42). Niisugused veebikaameraga loodud filmilindi kaadrid ei otsi mõtestatust, vaid ennekõike on tähtis, et need võimaldavad võrgus kontakti loomist.
Režiitöö on noorel kunstnikul isikupärane: vaheldumisi seatakse esiplaanile sõna, pilt või heli või miksitakse neid. Riias tuntud noise-artistina on Jelena loonud mõnele „Plasmas” esinevale luuletusele heliriba ja need omakorda visualiseerinud (võimalik leida internetist), mille kaudu tekib filmiefekt. Ka kunstniku sõnaline väljendus paneb luuletused kergesti filmilindina silme ees jooksma: „inimene jälgib, kuidas kile taha hallile taustale ilmub / ühtlaseks mustaks värvitud inimene / ta kannab endakõrgust musta ristkülikukujulist / plokki” (lk 37). Nii võib luulekogust leida eri filmižanre, nagu märuli-, põnevus-, ulmefilm ja draama. Palju on neis filmides ilustamata lähivõtteid, mis muudavad teose üldilme julgeks ja otsekoheseks: [—] „võtab kloonil kaelast kinni, / pigistab / klooni nägu hägustub, mõne aja pärast vastik ärevus / see on nagu sundeutanaasia, sõrmed kaela ümber / lima, liigutused” (lk 49).
Kuna nii teksti-, pildi-, muusika- kui videofailidega puututakse kokku iga päev, on neist kiiresti kujunenud üks osa meie n-ö elufilmist. On muutunud tavaliseks, et ühe päeva jooksul lülitatakse end üsna mitu korda eri toiminguteks online’i ning sellest johtuvalt pendeldab inimene pidevalt online’i ja offline’i vahel. Jelena Glazova on oskuslikult salvestanud oma veebikaameraga niisugust pendeldust, tabades mitte ainult online’is toimuvat tegevust, vaid ka offline’i sündmusi. Samuti on filmilindile jäänud ka neid sündmusi, mis toimuvad offline’i varjus online’is edasi. Seda enam et tegevus on arvuti vahendusel muudetud automaatseks: „[—] see alati leiab / igas käigus kokkukäivus / ja igast nurgast / äratundmine ja autotag / automaataju automaatcash / automaatne isehaakumine [—]” (lk 28).
Luulekogust „Plasma” õhkub eksperimentaalsust niivõrd palju, et see kandub üle ka lugemiskogemusele. Lugedes „Plasmat” järjepanu algusest lõpuni, ei pääse luulekogu tuumale siiski ligi, kuid samal ajal ei ole võimalik öelda, mismoodi see nii-öelda õige lugemine olla võiks. Võib-olla tuleks lugedeski proovida pendeldavat stiili, loobuda lineaarsusest ning võtta raamatut osana suuremast, mitut meediumi hõlmavast ja meelte koostööd eeldavast teosest? Niisiis õhutab Jelena Glazova oma luule­koguga lugejaid sellega eksperimenteerima ning annab võimaluse nautida uudseid lugemiskogemusi.