Keset seda mõnusat muusikamöllu ja imelist ilmaga vedamist hakkasin mõtlema, mis just need festivalid nii eriliseks teeb, ja kas peaksime oma rokifestivalist puudust tundma või piisab meile „Positivusestki”.
Nii Viljandi kui ka Haapsalu festival on sündinud 1990ndate algul äsja taasiseseisvunud Eestis ning eluõiguse välja võidelnud peamiselt tänu korraldajate fanatismile. Sama võib öelda tänavu 25. korda toimunud „Jazzkaare” kohta. Asjaolu, et stiilid, mida need festivalid esindavad, katavad muusika täisspektrist üsna kitsa riba, on andnud korraldajaile võimaluse voolida välja vastav nišš suuresti oma näo ja maitse järgi. Peavoolu levimuusika pidu „Rock Summer” alustas küll samal ajal, aga sedavõrd võimsalt, et edasi ei olnud enam kuhugi kasvada. Nii jäigi üle järkjärguline hääbumine.
Pikemalt kestma jäänud suurt rokifestivali pole meil siiani. „Rabarock” on seni jõudnud toimuda vähem kordi kui kunagine „Summer” ja pole teada, kas Järvakandist veel kunagi rokimüdinat kostma hakkab. Võistleva festivali taandumine on ehk aidanud püsima jääda „Hard Rock Laagril”, mis jätkab nii kalendris kui geograafiliselt tegutsemist „Rabarocki” lähedal Vana-Vigalas.
„Rabarocki” eakaaslane „Positivus” Põhja-Lätis aga kasvab jõudsalt. Tänavuse festivali teisel õhtul olevat inimesi väravast lausa tagasi saadetud: festival oli välja müüdud. Kolmel päeval kokku umbes 70 000 külastajast peaaegu kümnendiku moodustasid eestlased, ja see tundub loogiline, kui vaadata kaardile ja tõdeda, et Pärnu, Viljandi, Valga ja Võru elanikele jääb Salacgrīva lähemale kui Tallinn. Tartustki on Salacgrīvasse enam-vähem sama palju maad kui Tallinna.
„Positivuse” võõrustajad lätlased on seega ära teeninud integratsiooniauhinna isegi sel juhul, kui festivalil Eesti artistid ei esineks: nad on aidanud meie riigi äärealade elanikele maailma koju kätte tuua. Kui tervishoiu- ja haridusteenust ei saa ühe riigi perifeeria elanik paraku tarbida teisele poole piiri jäävast lähimast linnast, sest takistuseks on nii teine keel kui ka riikliku alluvusega süsteemid, siis kultuuri tarbimist riigipiir ei takista. Muusika universaalse keele puhul ei ole laulusõnadest peensusteni arusaamine nii tähtis, hoopis olulisem on festivalilkäija tunne, et kuuldud ja nähtud sai midagi argimuredest lahtirebivat ja korraks kõrgemale tõstvat. Ka Läti piiriäärsete alade elanikele on küllap plussiks, et festival toob maailmakultuuri otse nende õuele ja selles osalemiseks ei pea kaugele pealinna sõitma. Peale lähedase asukoha on oluline odav hind: kolmepäevase festivali pass maksis tänavu sama palju kui Tallinnas mõne üksikkontserdi pilet. Selle raha eest võis nautida muusikat, filme, lätikeelset improteatrit ning lastele mõeldud meelelahutust kokku kaheksal laval, sealhulgas pakkus eesti artistide akustilisi esinemisi Tallinn Music Week’i telk.
Lavad olid mahutatud üsna kompaktsele alale, nii et külastaja ei pidanud kõigi lavadeni jõudmiseks läbima mitut kilomeetrit. Lähestikku paiknevatelt lavadelt kostvat heli aitas isoleerida loodus, mis Salacgrīva rannale kuhjatud liiva­luidetega andis ühtlasi festivalipaigale mõnusa atmosfääri.
Eesti artiste esines „Positivusel” mõniteist, enamasti Palladiumi / Tallinn Music Week’i ning Red Bull Music Academy lavadel, mis suuruse poolest olid vastavalt kolmas ja neljas. Paraku oli neid kahe pealava artistide vahel raske tabada, sest Palladiumil esinejate kavad olid kärbitud vaid pooletunnisteks. Nii jäin ilma mitme eesti esitaja etteastest, sest selleks ajaks, kui festivaliala teisest otsast pealava eest kohale tormasin, olid pillid juba kotti pandud. Mõned eesti muusikud ei vaevunudki publikuga suheldes inglise keelt kasutama, sest saalis olid suuremalt jaolt eestlased. Näiteks Marten Kuningat kuulsin rääkivat ainult eesti keelt ning publiku tormilised reaktsioonid ei jätnud ruumi kahtluseks, kas temast aru saadakse. Argo Valsi julgustaksin edaspidi publikuga rohkem suhtlema. Kuulsin tema kavast küll väikest osa, kuid jäi mulje, et ta eelistas lasta oma instrumentaalmuusikal enda eest kõnelda. Muusika mõjus tõesti võimsalt, kuid arvestades „Positivuse” virvarris esinejate paljusust, tuleks tutvustada end kuulajaile ka verbaalselt ega häbeneda sagedamini oma nime välja hõigata. Lõppude lõpuks on ju eesmärk mitte ainult tähelepanu võita, vaid ka meelde jääda. Usun, et see õnnestus mitmelgi eesti koosseisul, kelle seast Trad. Attack! oli vahest kõige omanäolisem. Varane esinemiskellaaeg ei lasknud neil paraku nii palju publikut kohale meelitada, kui nad väärinuks, see-eest kodusel Viljandi pärimusmuusika festivalil, kus neid samuti nägin, olid nad tõelised staarid. Kõige paremini läks Salacgrīvas Junk Riotsil, kes pääses ainsa Eesti bändina suuruselt teisele Nordea lavale. Palladiumi laval pakkus ühe meeldivamaist elamusist Wilhelm, kelle kaunihäälne laulja tundus samuti publikuga suheldes häbelikuvõitu. Rohkem positiivset pealetükkivust, kallid kaasmaalased! I Love You Recordsi tillukesel laval näitas sedasama mõnusat nahaalsust üles Frankie Animal, kes hetk varem kõrval asuval suurimal Lattelekomi laval esinemise lõpetanud Bastille publikust telgitäie rahvast end kuulama võlus.
Eestis ei ole nüüd enam ühtki mastaapset roki- ja popfestivali. „Rock Summer” mõjus kunagi kui elueliksiir aastakümneid festivalide põuas veetnud rokijanustele. Laulupidude toimumiskohana teadvusse kinnistunud poolpühas paigas said nood festivalid rokklaulupidudeks. Seevastu möödunud aastal korraks taaselustatud „Rock Summer” ei mõjunud erilisena, sest nüüdseks on lauluväljakul suviti palju muidki üritusi ning asukoha maagia hajunud. Pealinlasele võrdus korraks juubelifestivalile tulek mõnel teisel kontserdil käimisega, kust võis ööseks oma koju tagasi minna.
Veel hiljuti laineid löönud „Rabarocki” miinusteks võisid osalt samuti olla pealinna lähedus ja fakt, et maastiku poolest ei ole Järvakandi mällusööbivalt eriline, siin pole eksootikat ega suuri kontraste, mis soodustaksid erilise õhustiku teket. Eesti kagu- või kirdenurgast tulles jääb festivalipaik peaaegu sama kaugele kui Tallinn ning tuleku muutis vaevalisemaks tõsiasi, et Järvakandi ei asu peatee ääres ning sinna jõudmiseks tuleb seigelda mööda väiksemaid teid. Ühissõidukiga jõuab paraku sageli kohale ainult tsentraliseeritult pealinna kaudu.
Eelnevat arvestades võtsin Eesti kaardi ette ja hakkasin mängima mõttemängu. Kuhu paigutada Eesti oma rokifestival, mis pakuks suurematest linnadest pääsemise vabastavat tunnet ja liidaks ääremaade elanikke omamaise kultuurivõrgustikuga – täidaks lõimimise olulist eesmärki? Miks mitte valida toimumiskohaks Peipsi põhja- või idakallas, kuhu oleks lühem maa tulla nii Virumaa suurematest linnadest kui Tartust; Tartust Jõhvi või Narva suundudes jääks festival aga lausa tee peale. Üksnes kaardi põhjal Peipsi-äärsete linnade Kallaste ja Mustvee vahel valides tundub festivalipaigaks paslikum viimane, sest jääb liiklusmagistraali äärde. Mustveesse saab üllatavalt paljudest Eesti linnadest sõita üsna otse ja tiirutamata. Pikk ja sirge tee toob Mustveesse isegi Riiast, kusjuures Mustvee on sealt umbes sama kaugel kui Tallinn. Ja veel üks pluss: Mustvee linna nimest saaks kerge vaevaga lööva ja rahvusvahelisele külastajate seltskonnale meelde jääva festivali nime „MustSee”!
Sarnaselt „Positivusega” on Mustveeski riigipiir suhteliselt lähedal ning festival meelitaks ehk kohale ka Venemaa rokihuvilisi. Kui nüüd mõni pelgab, et see võib tekitada pingeid riigi propagandat uskuma jäänud venemaalaste ja kohalike festivalikülastajate vahel, siis mine tea, võib-olla õnnestub Vene turiste hoopis veenda, et pole me siin mingid fašistid. Ehk teeniksime info­sõjas mõned plusspunktid.
Peale kaardilt sobiliku paiga otsimise ja leidmise on festivali puhul muidugi eelkõige vaja korraldajaid, tahet ja ressurs
se. Ehk julgustab mu mõttemäng neid leidma – kui mitte Mustveest, siis kusagilt mujalt.