Vaatasin Pärlijõge. See oli kõrge. Vette vajunud halapaju võrasse oli terve puuslak oksi kogunend. Taanduva suurvee loksuv vool leotas kaldaid. Vihitajad soojal kruusal madala vee vahusel piiril. Bussiuksest uhkas elustavat hingust. Veel yks väljateenitud kevad. Pisike poolvarjuline kaldaserv seisis veekeeriste kohal. Tasakesi vajus voolu noolitud liivakiht ojja. Paljastus neljast kyljest mingisuguste mõranenud kivikaante keskel seisev muistne puukast. Juht lylitas mootori sõiduks käima, aga ma lipsasin enne välja. Minu pool kyljes istus veel inimesi, kuid keegi teine polnud seda varingut märganud. Veeneelustega vool lahises ja kurises ka, plartsatus ei kostnud kätte. Buss kadus mäe taha.
Ronisin jõekaldale, määrisin seal turnides pyksid punaka saviliivaga, aga kasti sain kätte. Raske ta ei olnudki ja midagi seal sees ikka kõlkus. Mahtus parasjagu kaenlasse. Läksin sellega kodu poole. Kui auto häält kuulsin või keegi eemalt rattaga lähenes, tõmbasin teeveerde. Yle Võru-Valga maantee jõudes panin kasti Musta talu man yhte metsalohku ja tõin õhtul, kui kogu teekäimine oli vaikind, jalgrattaga koju. Viisin kuuri alla ja koksasin kirvehannaga rossõtanu luku eest ära. Kui kaant kergitasin, käis kaks kuiva prõksatust: rauast hinged murdusid vanadusest. Kastis lamas lappide sees mingi ese. Lappasin kangad lahti (viimane oli õline) ja vahtisin pettunult mitmelasulist trumliga pystolit. Käepidemel oli pisike endasse keerduv taimornament, aga sellega asja ilu ka piirdus. No selle oleks pidanud kyll keegi teine leidma. Kastikaane kyljes oli tuhmi pronksknopka all paber. Tegin lahti. Sellel oli ainult tindisulega kirjutatud „4”. Myhatasin ja läksin tuppa pliiti kytma. Ootad elult vahel ikka midagi huvitavat ja muinasjutulist, ots nagu juba paistabki ja no tere ommikust, siis on mingi brauning ja number. Nõmeeee.
Öö ära maganult tundus siiski, et peaks vaatama, et kas see pystol pauku ka teeb. Kui juba need tehnohaiged linlased seal Kikkaojal kaks ööpäeva myristasid ja 10 kildi raadiuses inimeste kõrvadest sitavett voolata lasid, siis teen mina ka yhe paugu siin yrgoru veerel ära, kasvõi Tootsi tamasseri raudade paroodiana. Panin igaks juhuks klapid pähe, läksin Verioja kõrgele kaldale ja sihtisin yle oru seisvat tormiga murdunud kuusejändrikku.  Pauk oli väiksem, kui arvasin, aga pyssirohu haisu pahvas välja ja maailm lõi virvendama.
Hetke pärast seisin samas kohas väikese poisina. Puud olid palju pisemad, nurmed lagedad, aasal lösutas pirakas vardaga heinakuhi, eemal ketti pandud lehm ja laastukatusega varjualune ree ja hobuseriistadega. Aga see hetk oli kerge! Pea sai täis sinna-tänna jooksvaid poisimõtteid. Seiklusromaani tegelasena puhusin toru pealt suitsu laiali, panin brauningu maha, tirisin lehma kettipidi uuele söödamaale ja hiilisin tagasi maja juurde. Teised rajad seisid sissetallatuna. Kanad siblisid vaarikate all. Yks oli yle aia peenrale pääsenud. Võtsin ta sylle ja tõin õue tagasi. Raputasin ruhesse natuke teri ja tulid teised ka – filosoofilise sammuga, pead viltu. Asjad olid nii nagu Vanaisa, Vanaema ja Oksõ aegu, kylmkapis nõuka punased kilepiimapakendid, sahvris eetrilõhn, köömnetee pliidil, kapis lillas paberkarbis piparmyndi kommid, hobunegi laudas, Pirita purjeregati uudistega Õhtuleht laual. Ainult kedagi polnud. Oksõ ka kodust ära läinud, no mida see … Juhtus olema selline kerge pilvede rongkäiguga suvepäev. Käisin  ringi ja uudistasin. Võis lihtsalt astuda õhtupäikse kylgvalguses aeglaselt keldritrepist alla, tunda korraga seljatagust valgust ja heledatest kiviastmetest tõusvat jahedust. Oli pehme õhtukaar, mille all minus istusid kõrvuti kaks isikut, mees ja laps. Mida nad omavahel rääkisid, ma ei tea. Õhtupoole kuuldus Paeboja poolt lähenevalt automyrinat. Laps ootas kommi, kuid mees hakkas sabistama. Silkasin aasale ja seisin seal hõbekuuse varjus kohta, kust õu siiski paistis. Ja olidki vanad linnariietes, Vanaisal pruun ylikond, nokats peas, Vanaemal linnarätt, triigitud seelik ja vanapruunid sukad. Ema oli nad meie oranži Žiguliga kusagilt tagasi toonud. Varsti kostis hyydmist: „Lauŕ! Kossaolt?”  Millegipärast hakkas hirm selle oleva mineviku ees. Või oli mees poisi ees kuidagi syydi? Milles? Ma ei mõistnud seda. Mees igatahes tegutses, viies poisi kaasa. Taganesin mäenõlvale ja tulistasin taas seda kuuske, millel veel oli otsas kaheharuline latv. Lasu kaja sööstis kahel käel piki yrgorgu minema.
Silmad olid udused, ma ei seletanud rada, mida mööda end sammhaaval kuhugi kobasin. Ja siis tundsin, mis maiku on vanadus kontides ja peas. Koomale tõmbumine. Ja tunne, et oled midagi endas raisanud, midagi hinnalist. Kui nõrgad on jalad, kui raske hingamine. Paljud kuldsed ja hõbedased inimesed astunud yle surma läve ja veel vaid harvad kylalised mõtteis. Kelle tuhk lamab urnis seal oru veeres kase all? Kuhu heidetakse  minu oma? Sinna kiviga pihlaka juurde, mis oru serval kasvab. Ja kõik teised puud raiutakse maha sellelt nõlvakult. Kes seda teeb, kes jõuab? Kui tormimurdu täis ja väsinud on see ymbruse metski. Tee oli kaotsis niigi ja ei tihanud minna majade poolegi. Siin talus on vaheldunud ylesehitajad ja allaandjad. Viimased allaandjad olid Samatyytli veljed. Seejärel tulid ylesehitajad Vanaisa, Vanaema ja Sarapuu pere, Darja ja Oksõ. Tsooru valla kõva sudija, Palukõrtsi endine omanik Naabri-Henning oli kyla peal rääkinud, et ei oleks uskunudki, et yks setu võib viletsas seisus talu nii joonde saada. Minus on osa mõlemast variandist. Nyyd kogesin tulevikku, millist ma ei tahtnud. Meenus, et Isa nägi hiljuti unenäo, kus olin sambakarnevali korraldamisega miljoni võitnud ja rahapakid vedelesid kõikjal korteris. Raha öeldakse tähendavat muret või haigust. Neid võib tulla nii paljudest ilmakaartest, et ei oska teha muud, kui vaadata seda päikest ja käia edasi ringi ta all. Heas usus. Kõrgemat ju inimesele antud ei ole. Vandusin endale, et kui elada antakse, teen seda ja teist teisiti. Aga kõik tundus hilja. Toomemäe kohal möllas vihane torm. Tuikusin iilinguis ägavate ja taamal murduvate puude vahel, komistasin vanale kännujuurikale. Ajasin end pysti ja läbi mitme eksimise ringi komberdasin tagasi pystoli manu. Tulistasin kolmandat korda. Kuul jäi oru kohale seisma ja peatas tormi.
Olin tagasi oma neljakymne esimese aasta kevadises hommikus. Kell näitas kolmveerand kymme. Nyyd Ufikule ja Väigule sööki panna ja padavai Võru bussi peale. Liidi tahab linnas hoidmist. Aga enne toon labida ja kasti ja matan siia männijuurte alla selle brauningu. Neljandat pauku ei taha.