Kui võtta aluseks küsitletute sünniaasta, siis kahel neist jääb see 1950ndatesse (Roman Baskin ja Lembit Peterson), kahel 1960ndatesse (Peeter Jalakas ja Andres Noormets) ning ülejäänud neli on tulnud ilmale sumbunud 1970ndatel (Ain Mäeots, Peeter Raudsepp, Tiit Ojasoo ja Mart Koldits). Vanuselist loogikat järgides oleks võinud Lembit Peterson vahest olla juba eelmises köites, kohe kursusevenna Priit Pedajase kõrval, nagu sobinuks kenasti sealsesse seltskonda ka Roman Baskin. Esimese köite kaks „noorukit”, Jaanus Rohumaa ja Hendrik Toompere jr, leidnuks aga hubase koha seekordses raamatus. Ent nagu öeldud, kehtib see mõttekäik üksnes siis, kui jagada lavastajad köidetesse rangelt vanuselise sobivuse põhjal. Seda enam tundub see viis kaheldav, et õige mitu kesk- ja vanemaealist lavastajat on ka pärast kahe köite ilmumist veel küsitlemata: Raivo Trass, Madis Kalmet, Jaak Allik, Jaan Tooming jmt. Praegune valikuprintsiip on teinud pildi kindlasti mitmekesisemaks ja eristumise reljeefsemaks. „Lavastajaraamatu” kahe osa vahel on kõnekas ühendussild seegi, et üks seekordseid küsitletuid Tiit Ojasoo oli esimese köite koostamise aegu veel üliõpilane ja intervjueerijate hulgas.
„Praktikud räägivad kõige rohkem asjast ning ütlevad seda lihtsalt ja selgelt, sest nad on selle läbi tunnetanud, see on nende jaoks selekteerunud, kristalliseerunud,” ütleb raamatus (lk 34–35) Roman Baskin. „Lavastajaraamatu” ülesehitus on lihtne, selge ja range: lavastajad räägivad, kuidas nad valivad välja näidendeid, mida lavastada (või vastupidi, ei kasuta lavastamisel peaaegu üldse valmis tekste); kuidas valmistuvad proovideks; kuidas valivad osatäitjaid; millisel lavastamisetapil algab koostöö kunstniku ja valguskunstnikuga; kas nad lubavad kõrvalisi isikuid proovidesse; kuidas nad suhtuvad kriitikasse jne. Käiakse läbi tee näidendi leidmisest kuni esietenduseni ning sealt edasi reaetendusteni, kui lavastus kas küpseb või vastupidi, hakkab koost lagunema.
Intervjuud salvestati, kirjutati lindilt maha ning seejärel teksti mõnevõrra ilmselt tihendati ja kohendati. Nagu suulise jutu kirjapaneku puhul ikka kipub juhtuma, pole pääsu mõnetisest laialivalguvusest ja harali olekust, ent seejuures on enamiku vastajate puhul suudetud püüda kinni nende isikupära. Mõnegi lavastaja vastustest vilksatab läbi just talle omane sõnakasutus ning kui oma vaimukõrva tublisti teritada, võib endale ette kujutada küll, kuidas vastaja ühte või teist lauset kuuldavale tõi. Kuidas see energia jäävuse seitsmes seadus kõlaski: võidad isikupäras, aga võid kaotada mõtteselguses ja -täpsuses. Mõnes harvas kohas oleks võinud kärpekääre küll pisut jõulisemalt klõbistada, eriti intervjuude lõpuosas, kui esitati üldisema loomuga küsimusi ning vastustesse oli lipsanud ka kergeid banaalsusi.
„Lavastajaraamatu” jäik struktuur on nii selle tugevus kui ka nõrkus. Nõrkus selles mõttes, et päris palju tuleb ette asjatuid ülekordamisi, mida küsimuste paindlikuma esitamise korral oleks saanud vältida (kas või need kohad, kus õige mitu lavastajat peavad korduvalt üle rääkima selle, et tegelikult nad ikka eriti ei kasuta valmis näidendeid, vaid tekstid – kui neid üldse on – valmivad proovide eel või käigus). Lugemismõnus ja -sujuvuses niiviisi ilmselt kaotab, ent seejuures laseb raamatu selge ja kindel struktuur tarvitada seda kui teatmeteost. Tahad ühe või teise lavastaja töömeetodite kohta täpsemalt teada (seda kas või selleks, et mõnda tema lavastust paremini mõista), lööd raamatu õigest kohast lahti ja vastused ongi kohe käepärast võtta.
Peale kõige korrastas „Lavastajaraamat” midagi küllap ka intervjueeritud lavastajate enda mõttemaailmas. „Tihti on nii, et kui ma sõnastan iseenda jaoks mingi mõtte ära, siis leiab see endale koha, paigutub mingisse süsteemi,” ütleb raamatus (lk 124) Andres Noormets. Võib-olla tõesti: kui lavastaja sõnastab põhitõed, mida ta peab oma töös õigeks järgida, siis on ka lootust, et ta hoiab neist edaspidi hoolsamalt ja täpsemalt kinni.