Uusarhitektuur võib muidugi samuti esinduslik olla, kuid olukorras, kus elanikkond kahaneb, väikelinnades on olemasolevatele hoonetelegi funktsioonide leidmine keeruline ja kogu reformi eesmärk on koolivõrku ratsionaliseerida, oleks hulgakaupa uute koolimajade ehitamine põhjendamatu. Niigi on juba jäänud ja jääb veel hulk koolimaju tühjaks, tõenäoliselt ootab paljusid neist varem või hiljem lammutamine. Kui riigigümnaasiumide tarbeks valida olemasolevate koolihoonete hulgast arhitektuurselt ja ajalooliselt väärtuslikumad, saab vähemalt needki tühjaks jäämisest ja lagunemisest päästa.
Näiteid
Esimene uutest riigigümnaasiumidest, Viljandi riigigümnaasium, on küll palju meediakajastust saanud, kuid tähelepanu on pööratud eelkõige riigihanke käigus korraldatud arhitektuurivõistlusele ja selle tulemusena valminud moodsale juurdeehitisele. Samuti on tegu ka muinsuskaitses väga erilise juhtumiga, kus hoone tunnistati mälestiseks rekonstrueerimisprojekti koostamise ajal. Samaaegselt riigigümnaasiumi loomise aruteluga esitasid kooli õpetajad ettepaneku tunnistada 1920ndatest pärit ekspressionismisugemetega koolimaja mälestiseks. Riigihanked ja mälestiseks tunnistamise protsess kulgesid paralleelselt ja üksteist arvestavalt. Lõpptulemusena sai vastne mälestis korralikult restaureeritud ja selle küljes olnud nõukogudeaegne juurdeehitis asendatud uue, arhitektuurselt ilmekama, aga mahult tagasihoidlikumaga.
Läänemaa ühisgümnaasiumi tarbeks restaureeriti Haapsalus kolmest ajaloolisest koolihoonest koosnev kompleks, mis on samuti mälestis. Vanimas osas avati kreiskool 1805. aastal, XIX sajandi lõpus ehitati õpilaste arvu kasvades vana maja külge teine ja 1927. aastal kolmas, Artur Perna projekteeritud koolihoone. Seekord riigigümnaasiumi tarbeks koolikompleksile juurdeehitisi ei tehtud, kuid lisaruumi saamiseks on kasutusele võetud nii katuse- kui ka soklikorrused.
Jõgevamaa gümnaasium leidis ruumid uhkes stalinistlikus koolihoones, mis küll kaitse all ei ole, kuid sama hästi võiks olla – eriti pärast restaureerimistöid, millega säilitati ajastuomane dekoor nii fassaadidel kui ka siseruumides. Hoone fassaadidel säilitati viisnurgad ja rahvaste sõpruse vaimus kõrvuti paiknevad eesti ja vene kirjanike portreed.
Planeerimis-projekteerimisjärgus on veel terve rida riigigümnaasiume, mis tõotavad tuua elu ja investeeringuid ajaloolistesse koolihoonetesse. Võru riigigümnaasium tuleb linna vanimasse majja, kunagisse kreiskooli hoonesse. Sarnaselt Viljandiga lammutatakse ka Võru koolimaja küljest nõukogudeaegne juurdeehitis ja ehitatakse selle asemele uus.
Kohtla-Järve riigigümnaasium on kavandatud 1930ndatest pärit esinduslikku funktsionalistlikku koolihoonesse. Valga oma tuleb nn valgesse majja, endisesse poeglastegümnaasiumi hoonesse. Paides lõplikku otsust veel langetatud ei ole, kuid on lootust, et kasutusele võetakse Paide tütarlastegümnaasium, tsaariaegne koolimaja, mis on viimased kolmteist aastat tühjalt seisnud. Ka Paide koolimajale on riigigümnaasiumi mahutamiseks tarvis teha juurdeehitis, detailplaneeringu menetlus selleks käib.
Nii Võru, Kohtla-Järve, Valga kui ka Paide kavandatavad riigigümnaasiumihooned on muinsuskaitse all. Seejuures Kohtla-Järve koolimaja on juba nii kehvas seisus, et ilma põhjaliku remondita ilmselt enam kaua vastu ei peakski. Teised nii halvas olukorras ei ole, kuid kindlasti oleks väikestes linnades niivõrd suurtele ja nõudlikele majadele raske uut funktsiooni leida. Riigigümnaasiumide rajamine neisse on muinsuskaitse seisukohast äärmiselt positiivne, kuna tagab mitte ainult nende korraliku restaureerimise, vaid ka püsiva kasutuse ja hoolduse.
Ainus riigigümnaasium, mille jaoks ehitatakse päris uus hoone, on praeguse seisuga Jõhvi oma. Samal ajal muidugi Jõhvi 1930ndate koolihoone taaselustati hiljuti uhke raekojana – kooliks sobivaid vanu hooneid seal ilmselt võtta ei olnudki.
Ühiskonna küpsus
Riigigümnaasiumide rajamine valdavalt vanadesse väärikatesse koolimajadesse on Eestile andnud olulise õppetunni üleriikliku planeerimise ja pärandipoliitika ühendamisest: kuna rahvastik väheneb ja kõikvõimalikke asutusi on vaja koomale tõmmata, on ratsionaalne koonduda eelkõige hoonetesse, mis väärivad niikuinii oma ajaloolise ja arhitektuurse väärtuse tõttu säilitamist ja annavad piirkonnale ühtlasi lisaväärtust nagu kohaidentiteet, ajaloomälu ja turismiväärtus. Isegi kui restaureerimine osutub mõnel juhul kallimaks kui uue ehitamine, on kokkuhoid näiline – kui mälestised hüljata ja viia neis tegutsenud asutused vähempakkumise teel saadud uutesse odavmajadesse, tuleb tulutult seisvate mälestiste hooldamisele ikkagi raha kulutada, ja mida kauem nad lagunevad, seda kallimaks läheb restaureerimine. Piirkonna miljööle, ohutusele ja üldisele mainele need lagunevad tondilossid samuti kasuks ei tule.
Peaks saama iseenesestmõistetavaks põhimõtteks, et kui mingiks funktsiooniks on tarvis ruume, vaadatakse kõigepealt läbi piirkonna olemasolev väärtarhitektuur ja analüüsitakse, kas selle seast on midagi võtta. Kui kaalukausil on mõne mälestise hävimine või kohandamine uueks funktsiooniks juurdeehituse tegemise hinnaga, siis nõustuvad ka muinsuskaitseameti ametnikud pigem juurdeehitistega. Kavandatav on aga mõistlik päris planeerimise algfaasis läbi arutada ja muinsuskaitse eritingimuste raames kokku leppida.
Riigigümnaasiumidele hoonete valimine sedavõrd päranditeadlikult on märk ühiskonna küpsusest. Neid, kes arvavad, et ehituspärandi hoidmine on vaid paarikümne muinsuskaitseametniku, mitte kogu riigi asi, kahjuks veel vastutavatele kohtadele jagub.* Samas on palju ka vastupidiseid näiteid, riigigümnaasiumide rajamine on neist kindlasti üks viimase aja ulatuslikumaid ja mõjukamaid.
* Nt Haldi Ellam „Ajaloolistel hoonetel riigi kinnisvarapoliitikas kohta pole”. Raplamaa Sõnumid 6. XI 2013.