Leszek Kołakowski on legendaarne filosoof ja mõtteloolane – loetud, auhinnatud, ühtaegu sügavamõtteline ja vaimukas. 1927. aastal Poolas sündinuna õppis ta Saksa okupatsiooni ajal põranda all, astus pärast sõda ülikooli ja komparteisse, asus 1950. aastatel marksismi inimnäoliseks revideerima, kaotas seetõttu 1968. aastal töökoha Varssavi ülikoolis, emigreerus Läände ja pidi Münchenis ja Californias kokku põrkama üliõpilasradikaalide nõmedusega, õpetas Kanadas, Chicagos ja Oxfordis. 1960. aastatest peale on ta avaldanud lisaks emakeelele saksa, prantsuse ja inglise keeles. Tema suurimateks teosteks on kapitaalsed ideeloolised käsitlused  “Kirikuta kristlased” XVII sajandi ketserlikest usulahkudest ning kolmeköiteline “Marksismi põhivoolud”. Ta on avaldanud raamatu mahus ülevaateid positivismist, Bergsonist, Husserlist; Pascali, jansenismi ja jesuiitluse seostest, suure hulga esseesid ning isegi filosoofilisi jutukesi.

Tõenäoliselt esimene eesti keeles ilmunud Kołakowski tekst oli vene keele kaudu vahendatud “Konservatiivliberaalse sotsialisti katekismus” (Vikerkaar 1992, nr 12). Akadeemia on “Marksismi põhivooludest” tõlkinud George Soreli käsitleva peatüki (1995, nr 4-5) ning Looming avaldanud essee “Saatan” (1999, nr 4). Raamatutena on ilmunud Kołakowski filosoofianägemust kõige kokkuvõtlikumalt esitav “Horror metaphysicus” (Valgus, 2000) ja põhjalik sissejuhatus “Religioon” (Vagabund 2004).

Enne 40. eluaastat kulus Kołakowski intellektuaalne energia peamiselt fenomenoloogia ja eksistentsialismi tutvustamisele Poolas ning marksismi lepitamisele demokraatia ja humanismiga, hiljem pööras ta juba marksismi kriitikuks. Iseloomuliku kuiva huumoriga põhjendas ta pööret nii: “lõppude lõpuks leidub ka paremaid argumente demokraatia ja vabaduse poolt kui tõsiasi, et Marx ei olegi nende vastu nii vaenulik, nagu esmapilgul paistab”.

Maailm ei allu loodusteaduslikule seletuseleNiisiis on Kołakowski väga palju tegelenud mitmete mõttevoolude ja filosoofide tõlgendamise ja seletamisega. Milles seisneb aga tema enda filosoofia? Laias laastus iseloomustab seda naturalismivastasus, kindel veendumus, et maailm tervikuna, ammugi mitte teadvus, kõlblus jne, ei allu loodusteaduslikule seletusele vaatlusandmete ja seaduste põhjal, sest naturalism ise on ideoloogia, mida pole võimalik naturalistlikult põhjendada. Teiseks rõhutab Kołakowski inimese transtsendentaalsete tungide vaibumatust ja täitumatust. Filosoofia seisneb tõsikindluse otsingus, mis on paratamatult nurjumisele määratud. Samuti näib Kołakowski põhiveendumuseks olevat, et absoluudita ei ole mingid hierarhiad võimalikud, see tähendab, et me ei saaks pidada üht arvamust teisest õigemaks ega üht tegu teisest paremaks, kui puudub absoluutse tõsikindluse ja headuse mõõdupuu või kui selle olemasolu vähemalt ei eeldata.

Kołakowski kuulub resigneerunud filosoofide hulka, kes jätab mulje, et tunneb filosoofia võimaluste piire läbi ja lõhki. Ta jätab filosoofiaga kõigi austusavalduste saatel jumalaga, teades, et see tuleb veel tagasi meid kummitama. Kuigi tõsikindluse otsing nurjub niikuinii, on selle kultuuriline ja kõlbeline tuum lugupidamist väärt. Religioonist kõneldes armastab Kołakowski rõhutada, kui tihedalt on ka moodne ilmalikkus ja koguni ateism kristlusest läbi imbunud. Ühiskonnast pagendatud religioon ilmub ikka kusagil välja, kas või jabura ebausu kujul.

Kirjutisest kirjutisse kohtame Kołakowski niisuguse kujuga arutlust: kui Jumalat / absoluutset vaimu / tõsikindlat teadmist / lunastust ei oleks olemas, siis oleks kõik lubatud / “tõe” mõiste sisutu / üks arvamus sama hea kui teine / inimelu hale farss. Selle dilemma kehtivusega ei maksaks siiski pikemata nõustuda ja Kołakowski ise hülgab oma praktilisema suunitlusega esseedes just nimelt säärase “kas kõik või mitte midagi loogika” kuldsete kompromisside nimel. (Uljamad või kergemeelsemad vaimud võivad ka seda dilemmat aktsepteerida, haarates selle teisest sarvest: jah, inimelu ongi naeruväärne, miski pole teisest parem ega tõesem jne.)  

Mitmes arutluses läheb Kołakowski religioonifilosoofiast sujuvalt üle filosoofilisse teoloogiasse. Neis kordub pidevalt küsimus, kas kurat ja kuri on reaalsed ja kas kurat pälvib aegade lõpul lunastuse – vastus esimesele on jaatav ja teisele eitav. Selles mõttes võiks olla virgutav seminariharjutus lasta tudengitel võrrelda Kołakowski esseed “Saatan” Jaan Kaplinski etüüdiga religiooni ökoloogiast “Kurat ja Vanapagan”.

Igapäevane filosoofiline olelus kulgeb KołakowskitaKuigi Kołakowski on ühtmoodi skeptiline filosoofia taotluste ja nende hülgamise suhtes (kuigi esimestesse suhtub ta lugupidavamalt), on ta ise arvatavasti üks kõige kuulsamaid elavaid filosoofe maailmas. Ent akadeemiline peavoolufilosoofia ei oska Kołakowskiga suurt midagi peale hakata. “Kirikuta kristlased” ja “Marksismi peavoolud” on küll mõtteloo suursaavutused, kuid igapäevane filosoofiline olelus kulgeb tänapäeval (vähemalt väljaspool Poolat) nii, nagu poleks Kołakowskit olemaski. Ühelt poolt on tema filosoofia selle peavoolu suhtes liiga sügavamõtteline, käsitledes suuri põhiküsimusi, nagu olemine ja eimiski, Jumal ja saatan, hea ja kuri, igavik ja lunastus. Teiselt poolt teeb ta seda kuidagi liiga lennukalt ja elegantselt, et mitte öelda pealispindselt, vaevumata oma argumentatsioonis igat i-d täpiga ja igat t-d kriipsuga varustama.

Eriti kehtib see tähelepanek “Miniloengute” puhul, aga see on ka igati arusaadav, sest raamatu tuumiku moodustavad Poola televisioonis enne õhtusi uudiseid peetud lühivestlused. Nende kokkukogumise ja viimistlemise tulemusel on sündinud raamat, mis žanrilt jätkab Voltaire’i  “Filosoofilise sõnaraamatu” traditsiooni. Tõlkes tuleb Kołakowski huumor ja elegants ilusti esile. Ainult kaks nurinat: mitmel pool esineva “algpatu” all on ilmselt mõeldud “pärispattu” ning lex naturalis’e harjumuspärane vaste on pigem “loomuõigus” või “loomulik õigus” kui “inimloomuse seadus”. “Miniloengute” filosoofilise tõsiduse aste varieerub, enamikus neist tegeldakse teatud poliitiliste, kõlbeliste, usuliste ja antropoloogiliste probleemidega, sekka mõned päris argielulised teemad nagu “Reisimisest” ja “Rekorditest”. Mõni käibetõde võetakse koost lahti ja lükatakse ümber, mõni jälle vastandatakse teistele käibetõdedele. Arutlustesse on pikitud eruditsiooni, anekdoote ja näiteid. Kord on loengute järeldused triviaalsed (arvutid ei hakka asendama inimfilosoofiat), kord küsitavad (looduse austamisele puudub hea põhjendus, argumendid surmanuhtluse poolt ja vastu on sama tugevad), sageli jäetakse järeldus kas õhku rippuma või delegeeritakse teoloogidele. Enamasti kuulutatakse mõõdukust ja kuldset keskteed (igavus on kiiduväärt ja hädaohtlik, luksusega ei maksa liialdada jne). Filosoof demonstreerib hiilgavalt oma kasuistlikku oskust argumenteerida “ühelt poolt – teiselt poolt”, lasta äärmuslikel positsioonidel teineteist tühistada, et siis ilmuda välja omaenda keskteega. Tõepoolest, ega praktiliselt filosoofialt maksakski oodata midagi enamat kui seda, et see paneb meid kahtlema ja teeb ettevaatlikumaks teatavate kõlbeliste klišeede suhtes.

Filosoofia neile, kes filosoofiat ei loeKołakowski üldine suhtumine inimesse on leplik, resigneerunud, alalhoidlik, kaastundlik ning üritab olla ka optimistlik. Ta on oma varasemateski kirjutistes sageli rõhutanud, et parem on jesuiitide kombel näha teistes inimestes headuse alget kui pidada kalvinistide kombel inimesi lootusetult rikutuks. Selles mõttes oleks põnev “Miniloenguid” tasakaalustuseks kõrvutada rumeenia-prantsuse nihilisti E. M. Ciorani “Lagunemise lühikursusega” (Vagabund, 2002). Mõlemad autorid kirjutavad ühtviisi aforistlikult ja vaimu
kalt, kuid nii nagu Kołakowski juba põhimõtteliselt ei loobu oma mõistlikust, sündsast ja heast toonist ka oma kõige kummalisemate kinnismõtete puhul (näiteks kuradi lunastamise probleem), läheb Cioran alati maksku mis maksab äärmustesse.

Kellele võiks “Miniloenguid” esmajoones soovitada? Kõigepealt inimesele, kellele meeldib (kaasa) mõtelda, aga kellel filosoofiasse süvitsi puurimiseks huvi ega aega ei ole – see tähendab enamikule täiskasvanud inimestest. Samuti sobiks see raamat väga hästi algajatele, keda need väikesed esseed võiksid juhatada filosoofia uksest sisse – enne kui “Sinn” ja “Bedeutung”, “Dasein” ja “Ereignis” või “différance” ja “écriture” ta päästmatult oma embusse haaravad. Need, kelle kokkupuude filosoofiaga on juba kauasem ja lähedasem, võiksid alustada tutvust Kołakowskiga pigem “Horror metaphysicus’est”.