“Sul on ju kõik olemas!” – mõlema näidendi võtmelause. Pärast Mehe kohtumist Naisega (“Talves”) ja pärast Peteri kohtumist Jerryga (“Loomaaialoos”) pole ühegi tegelase elu enam endine. Kõik on muutunud. Naised, perekonnad, majad, papagoid – kõik läinud. Ja mõlemad lood on ühed isevärki lood.
Kaks erinevat “Loomaaialugu”
Kuressaare ja Tallinna “Loomaaialood” on täiesti erineva lavastajalähenemisega. Kuna mõlemad lavastused esindavad selgelt näitlejateatrit, siis on mõtet võrrelda just näitlejatöid. Etteruttavalt olgu öeldud, et Egon Nuteri lavastatud “Loomaialugu” Kuressaare Linnateatris on, vaatamata mitte-näitlejast Aleksei Turovski kaasamisele, väga traditsiooniline ja kohati ka igav autori teksti edastamine (1971. aasta tõlkes!) ning VATis näidatud Uku Uusbergi koolitöö lustakas, vaimukas ja ekspressiivne. Kui Kuressaare lugu räägib inimesest, kes otsib kontakti teise inimesega, siis Tallinna lugu räägib pigem näitleja kontaktist teise näitlejaga. Vahemärkusena: Kuressaare Linnateatri lavastust nägin esietendusel Tartus, Kuressaarde vaatama pole kahjuks veel jõudnud.
Uku Uusbergi “Loomaaialoos” on teravaim elamus Alo Kõrve Jerryna (hääldus “jerri”). Taipasin, et väga heale näitlejale Alo Kõrvele pole koduteatris enam ammu antud piisavaid väljakutseid. Näitleja väljendusvahendid on rikkalikud ja, mis kõige tähtsam, üllatuslikud. Ei mingit ilusa ja sügavate tunnetega poisi mängimist! Kõrve Jerry tatsab ringi hiirekostüümis! Jerry on ilmselt käinud loomaaias lastele hiirt mängimas. Loomulikult seostub Jerry ja absurdne hiirekostüüm multifilmiga “Tom ja Jerry”. Assotsiatsioon multikaga on ka sisuline, sest eks ka seal ole kaks haakumatut poolust omavahel võitluses. Või on Jerry hoopis rott? Rott, kes tungib korraliku pereisa naha vahele, tekitab segadust ja kurjust. Rott kui kõnts, alamkiht.
Kõrve Jerry on hull, vaimselt ebastabiilne, ning selles hulluses on metoodilisust. Ta on vaheldumisi tõsine, lõkerdav, lapselik-titekas, ähvardav. Pikk monoloog Jerryst ja koerast ei lähe kordagi igavaks, tegemist polegi rangelt võttes monoloogiga, sest teksti vürtsitatakse kohati absurdse tegevusega (tegevuslikku lähenemist soovitab ka Albee oma näidendis, kuid Kuressaare lavastuses ei olnud kõike piisavalt läbi mängitud).
Kõrvele sekundeerib oma üliloomulikkuses Margus Prangel Peterina. Kui Kõrve Jerry on enamasti eksalteeritud, ilmselgelt labiilse närvisüsteemiga, siis Prangeli Peter on üks ääretult normaalne inimene. Albee’ näidendis on Peter keskklassi pereisa (küll jääb selgusetuks, kas ta kuulub alamkeskklassi või kõrgkeskklassi), tal on naine, kaks tütart, kassid, papagoid. Kohe, kui Peter siseneb ja pingile istub, saab vaataja aimu lavastaja absurditaotlusest. Peter on ostnud kingitusi oma perekonnale ning pakkinud need kõik riidest turukotti. Ta võtab välja mobiiltelefoni, paneb selle pingi külge laadima, sirvib telefoniraamatut “Kontakt” ning rebib mõned kingitused paberitest lahti. Näeme n-ö laavalampi, Eestis 90ndatel populaarset sisustuselementi. Absurdseid kingitusi, mis justkui ei haakukski Peteri normaalse pereisa olekuga, on veelgi: erksavärviline laste plastmassraadio, plastmassist igisevat häält tegev käsi ning kõige kitši tipuks kuldne vilkuvate tulukestega raamitud pilt, mis kujutab roosasid lapsi või inglikesi.
Uusbergi ja Nuteri lavastuse Peterid on erinevad. Kui Prangeli puhul on märksõnaks “normaalsus” ja vaatajal võimalus arusaavalt noogutada ja samastuda, siis Aarne Mägi mängib Peterit veidi nihestatult, ta on kramplik, ülbe sell. Nuteri lavastuses pole kumbki kahest tegelasest päris normaalne, ei kramplik Peter ega sugestiivne Jerry (hääldus “džerri”, Janek Sarapson). Uusbergi lavastuses on kaks tegelast üksteisest normaalsusskaalal kaugemale asetatud, Nuteri lavastuses asuvad nad lähemal ning seetõttu on ka mõned tekkivad konfliktid hajusamad ja ebausutavamad. Egon Nuter on liialt usaldanud Albee’ isemängivat näidendit ning jätnud mõneski kohas teksti lohisema.
Janek Sarapson teeb erinevalt oma varasematest rollidest VAT-teatri näitlejana psühholoogilise, sisseelava rolli. Jerry ei ole siin nii kindlameelne hull, tema lõputu üksindus on ta lõputult frustreerinud ning komplikatsioone tekitab tema oskamatus suhelda. Samas ei saa võrrelda Sarapsoni ja Kõrve näitlejavahendite rohkust – Kõrve kasutab ennast instrumendina mitmeid kordi põnevamalt.
Kuressaare teatri “Loomaaialoo” kolmas tegelane Aleksei Turovski toob sisse mõnusa võõrituse. Turovski joonistab mõne looma tahvlile ning räägib talle omase sarmiga, kuidas loomariigis omavaheline suhtlus käib. Ta on kõrvalseisev, ei sekku otseselt etenduse käiku, ka näitlejad ei suhtle Turovskiga. Tema jutustatud tekst haakub aga hästi näidendi tekstiga, sest üks vastus küsimusele, miks seda “Loomaaialugu” praegu lavastada, võiks olla Turovski abiga selgunud tões – inimesed on oma loomuse vangid. Samuti võib küsimusi esitav vaataja leida Turovski osalemisele põhjenduse tõdemuses, et loomad käituvad normaalsemalt (hoolivamalt, huvitunumalt) kui inimesed ning et kõik elusorganismid vajavad kaaslast, suhtluspartnerit.
Üheks oluliseks elemendiks “Loomaaialoos” on keel. Just vananenud keele kasutamine (tõlkinud Lydia Mölder, vt “Valik Edward Albee’ näidendeid”, Eesti Raamat, 1971) tekitas Nuteri lavastuse suhtes tõrke: miks kutsub üks võõras teist laval misteriks ning ka New Yorgi tänavanimede kasutamine mõjub anakronistlikuna. Hea seegi, et Albee’ näidendi tõlkes kasutatud Tsentraalpark kõlab laval Central Parkina. Palju vaimukamalt kasutab keelt Uku Uusberg, nt New Yorgi numbriga tänav on Alo Kõrve ja Margus Prangli suus muudetud Oa tänavaks. Igati usutav ning võimaldab ka absurdselt vahvaid nalju.
“Talv”: ikka räägib inimesest
“Talv” ja “Loomaaialugu” moodustavad koos ühe teatriõhtu nimega “Pink”. Tõsi, pink on kohal mõlemas lavastuses, tekstid haakuvad aga ka temaatiliselt. Lisaks juba sissejuhatuses mainitud “sul on ju kõik olemas”-teemale räägivad nii norralane Fosse kui ka ameeriklane Albee kommunikatsiooni võimatusest. Fosse puhul on selline üksteisest möödarääkimine ning vihjetega suhtlemine võtmeteemaks paljudes nähtud-loetud tekstides. Fosse mõjub lugedes kunstlikult konstrueerituna, kuid Robert Annus ja Katariina Lauk suudavad panna teksti elama. Huvitav on nende puhul näha hoopis teistsugust partnerlust kui suvises “Reigi õpetajas” Kuressaares. Kahe tegelase omavahelised suhted moodustavad nii “Talves” kui “Loomaaialoos” sarnase mustri: üks tegelastest on vaoshoitum, teine eksalteeritum, võimaldades kasutada põnevaid näitlejavahendeid.
Ka “Talves” kohtuvad kaks võõrast. Katariina Laugu purjus naine veenab Robert Annuse mängitud asjalikku ärimeest. Teine stseen teeb selgeks, et kohtumine muutis kõik. Mehel ei ole enam naist, perekonda, tööd. Mees tahab millegipärast seda uut, võõrast, nüüd kainet, aga ilmselgelt ebastabiilset naist.
Fosse näidendis on samuti keel oluline tegelane. Keele võimetus või võimalikkus määrab tegelaste suhtlusstiili. Keel saab muusikaliseks partituuriks, kus kaks tegelast on nootideks, mida keeleinstrumendil mängitakse. Aga nagu Robert Annus kavalehel vahvalt ütleb: “Olgu nad norrakad või eestlased, ikka räägivad inimesest.”