Võimekas, energiline ja mitmekülgne, oli ta tegus ja väljapaistev mitmes valdkonnas, sh 1975–1977 Tallinna linna täitevkomitee aseesimehena ja 1975–1980 Moskva olümpiamängude purjeregati organiseerimiskomitee juhina.

Jalgrattaspordile pühendas Sapožnin 60 aastat oma elust – sportlasena, spordikohtuniku ja spordijuhina. Ta oli kohtunik arvututel rahvusvahelistel võistlustel, sh olümpiamängudel, ainuüksi MMidel kümnel korral (kahel korral peakohtunikuna).

Juhtides üle kaheteistkümne aasta riiklikku kontserdiorganisatsiooni oli Oleg Sapožninil Eesti muusikaelule suur mõju.

Tulnud muusikajuhiks teistest valdkondadest, oli ta tugev administraator ja majandaja, keda toetasid silmaring, keelteoskus ja peretraditsioon: isa Vladimir „Boba” Sapožnin oli tuntud viiulivirtuoos ja estraadiartist.

Kõik, kes on Oleg Sapožniniga kokku puutunud, teavad kui innukalt süvenes ta kontserditegevuse sisulisse külge. Ta oli sage kontserdikülastaja, talle meeldis suhelda ja suhteid sõlmida nii Eesti kui ka külalismuusikutega. Ta oli nähtav ja autoriteetne Nõukogude Liidu kesksetes kultuuriasutustes ja filharmooniate direktorite võrgustikus ning kasutas oma mõjujõudu meie estraadiartistidele ja süvamuusikutele võimaluste loomiseks väljaspool Eestit.

Andres Mustonen on tihti maininud Sapožnini abi noore Hortus Musicuse jõudmisel tähtsatele Euroopa festivalidele.

Oleg Sapožnin oli värvikas kuju – härrasmees, ka ise omajagu artistlik karakter. Sõprussuhted muusikutega püsisid hiliste aastateni.

Sügav kaastunne lahkunu perekonnale, lähedastele ja sõpradele.

Eesti Kontsert