Mis siis on need Heinsaare ühetaolisuse-muljet toetavad korduvad elemendid? Esiteks kindlasti tema väljapeetud, põhjalikult läbitöötatud, kahtlemata mõjuv, kuid pikapeale ehk ka väsitama kippuv stiil. Heinsaar kirjutab äratuntavalt vanamoelises, eestiaegselt mõjuvas keelepruugis, mille järgi võiks nii mõnegi loo paigutada XX sajandi esimesse poolde, kui autorit ei teaks.
Järgmisena tuleb nimetada Heinsaare folkloorsust. Muinasjutule (vahel ka muistendile) viitavad nii mõningad struktuurielemendid (kangelase eesmärgi leidmisele eelneb tingimata kellegi teise määratud või soovitatud teekond, üleloomulike või sellisena tunduvate tegelaste sekkumine, ikka ja jälle esinev kolmarvu kasutamine) kui ka keelelised vormelid („läks aega palju või vähe” jms). Leidub ka pärismuinasjutu ilukirjanduslikke variante (näiteks „Jõu tagasitulek”, mille laiemale publikule tuntud variant on esitatud Jüri Parijõe rahvajutukogu „Külaliste leib” loos „Mehe pärisõnn”).
Kolmandaks muidugi Heinsaare loomingu fantaasiamaailm, see talle üha omistatav maagiline realism, mille maagilisus oleneb küll puhtalt vaatepunktist. Looja maailm hõlmab loomulikku ja üleloomulikku, ilma et nende vahele saaks selgeid piire vedada. Kahtlustan, et enamiku kirjanike puhul, kelle loominguga seoses säärastest asjadest räägitakse, sealhulgas (ja võib-olla keskmisest rohkemgi) Mehis Heinsaarel, on tegemist lihtsalt elutegelikkuse kirjeldamisega kergelt belletriseeritud vormis.
Ja viimaks (ehkki loetelu pole kindlasti mitte ammendav) otsekui autismile viitav sundmõttelisus, kohatine hermeetilisus, väljapääsmatuse tunne, täpne arvuline piiritletus (mis on küll teist otsa pidi pärit sestsamast rahvaluulest). Mõningaid näiteid viimasest: „kel on õnnestunud isand Vanadus üle trumbata, võib muret tundmata veel kolmteist aastat noor olla”, „täpselt nelikümmend neli kükki”, „pettumusest elu vastu vananes Julius Varinov sealsamas tervelt üheksa aastat” jne.
Kas kõik eespool üles loetu on kirjaniku tugevus või nõrkus? Tingimata ja üheselt mitte kumbagi, see oleneb vaatenurgast ja on kahtlemata paljuski maitseküsimus.
Ja kas „Ülikond” ülepea on siis Heinsaar nagu Heinsaar ikka või suudab see ometi üllatada? Jah ja ei. Kõik eespool üles loetud näited on ju võetud „Ülikonnast”. Kuid miski on siin sootuks teistmoodi. Mis? Kõige lühemalt öeldes meeleolu. Autor ise on kogumiku lugusid nimetanud hämarus- ja poolkuujuttudeks. Raamat on tonaalsuselt tõepoolest süngem kui varasemad. Ja ehkki inimesest endast pole teisteski Heinsaare raamatutes palju sõltunud (tegelastega juhtub, nemad ise ei saa tegevuse suunamiseks õieti midagi teha), on siin asjad kuidagi veel süngemad. Tõsisemad, ja see pole tingimata paha. Kogu on komponeeritud nimiloo ja selle meeleolu ümber ning tervikuna ses mõttes absoluutselt õnnestunud. Mõni lugu mõjub ehk augutäitena („Imat ja vanadus”, „Taim peas”, „Kohutav kättemaks” jms), aga sellist sidematerjali ongi igal juhul vaja, kui keskel seisab kolm tüsedamat-tihedamat tükki nagu „Ülikond”, „Kannatuskunstnik Taaniel Kuuskemaa elu” ja „Siin põhjatähe all”.
Tegelikult on sümpaatne, et Heinsaar ei taha (või ei suuda) iga hinna eest üllatada. Kirjutamine tundub temale olevat umbes sama tasandi nähtus nagu olemine. Mitte selles mõttes, et kukub välja nagu kukub (tekstid on tal ikka teadlikult kvaliteetsesse kunstilisse vormi valatud), vaid ses mõttes, et on olemisega tihedalt, orgaaniliselt läbi põimunud.
Heinsaare lugemine sunnib otsima võtit. Muidugi võib tekstid ka niisama läbi hekseldada, kuid siis ei paku need eriti midagi. Panevad õlgu kehitama ja kogu lugu. Aga kui võtme kätte leiad (neid, muide, on kindlasti rohkem kui üks, nagu ikka kunstiteoste puhul), siis võib päris huvitavaks minna.
Pakun lõpetuseks välja ühe võimaliku võtme „Ülikonna” muukimiseks. Lugeda seda kui (tegelikult üsna ükskõik kas reaalset või siis fiktiivset, ilukirjanduslikku) päevikut.